Eestis elu ei parane.

Eesti elamistingimusi 1994.aastal iseloomustas keskmine elutubade arv,mis oli ühe leibkonnaliikme kohta 0.68. Kõige rohkem ehitati eluruume aastatel 1970 – 1974,kui valmis 76000 uut eluruumi.
Riigikorra vahetuse perioodist alates ehitati kõigest 20000 eluruumi. Aastatel 1995 – 2000 ehitati ainult 8000 eluruumi.
Aastatel 2005 – 2009 Eestis ehitati valmis 30000 eluruumi.
Eluruumide arv Eestis oli aastal 1995 618.3 tuhat.
Aastaks 2010 eluasemete arv oli 653.6 tuhat,seega tõus 15 aastaga kõigest 35,3 tuhat.
Elamureformi mõjul 41% Tallinna elanikel 2006.aastal elamistingimused olid jäänud samaks või teatud osal elanikest isegi halvenesid.
Põhiosa eluasemetest käesoleval ajal (2010.aasta keskpaik) ehitati eluasemelaenu või liisingu abil.
Ca 25 % leibkondadest omab kohustusi pankade ees.
2006 -2007 aastate vahel,kui keskmine brutokuupalk oli veidi üle 11000 krooni ostetud-müüdud korteriomandi ruutmeetrihind oli 18000 krooni. 2009.aasta esimesel poolel keskmine ostetud – müüdud korteriomandi ruutmeetrihind oli juba veidi üle 10000 krooni ning keskmine brutokuupalk veidi üle 12000 krooni.
Eluruumide arv Eestis ühe elaniku kohta 2003.aastal oli 1.5,mis oli veidi kõrgem kui praegu.
Majanduskoostöö- ja arenguorganisatsiooni (OECD) 50. aastapäeva puhul hiljuti avaldatud 34 liikmesriigi võrdlus 11 valdkonnas näitab, et «rikaste riikide klubis» on Eesti veel mahajääjate seas.
Eesti on OECD liige alles eelmisest aastast, kuid siiski juba laialdasse võrdlusse arvatud.
Neljas võrreldud valdkonnas – keskkond, haridus, turvalisus ning töö- ja pereelu ühtesobitamine – on Eesti näitajad OECD koostatud indeksis heal tasemel, ent ülejäänud seitsmes valdkonnas kaunistame tabeli tagumist otsa.

Näiteks elamistingimuste võrdluses asub Eesti pingereas eelviimasel kohal, kusjuures märgitakse, et Eesti eluruumides on 1,2 tuba riigis elava inimese kohta, samas kui OECD keskmine näitaja on 1,6 tuba.
Märgitakse ka, et 12,2 protsendil Eesti eluruumidest ei ole vesiklosetti – OECD keskmine näitaja on 2,8 protsenti.
Ka üldise eluga rahulolu poolest on Eesti kehvemate seas.
Meist tagapool on vaid Ungari ja Portugal.
Meie inimestest on oma eluga rahul ligikaudu neljandik ehk 24 protsenti, ning 60 protsenti Eesti elanikest leiab, et ühe päeva jooksul saavad nad rohkem häid elamusi kui halbu. Viimane on märgatavalt kehvem näitaja kui OECD keskmine – 72 protsenti elanikest.




Kirjastaja:

Eesti majanduse struktuurne areng on vildakas ja rahvale jõukust ei too.

Eesti SKP kasv esimeses kvartalis 2006.a. võrreldes 2005.a esimese kvartaliga oli 11%,kuid see kukus sama aasta teises kvartalis 1% võrra.Kuni 2006.a .neljanda kvartalini see 10& SKP kasv püsis peaaegu muutumata.Ja siis hakkas järsk SKP kukkumine kuni neljanda kvartalini 2007,kui SKP kasv oli
5%.Sellest hetkes SKP hakkas väga järsult kukkuma ning 2008.aasta esimeses kvartalis SKP langes juba minus 2.5 protsendini.
Alles kolmandas kvartalis 2009.aastal Eesti SKP hakkas järsult kasvama ning juba teises kvartalis 2010.aastal SKP kasv võrreldes 2009.aasta sama ajaga oli pluss 2.5 %.
Peale seda esialgsetel andmetel SKP kasv oli esimeses kvartalis 2011.aastal võrreldes eelmise aasta sama ajaga pluss 8 %.

Seni majanduskasvu veab jätkuvalt töötleva tööstuse tugev eksport.
SKP kasvu mõjutas enim töötleva tööstuse lisandväärtuse kiire kasv. Töötleva tööstuse lisandväärtuse kasvu mõjutas enim raadio-, TV-, sideseadmete ja -aparaatide ning metalltoodete tootmine.
Töötleva tööstuse lisandväärtus suurenes peamiselt ekspordi toel. Samas vähenes töötleva tööstuse panus SKP kasvu. SKP kasv muutus I kvartalis laiapõhjalisemaks mitmete teiste tegevusalade mõju suurenemise tõttu.
I kvartalis kasvas kaupade eksport hinnamõjusid arvestades 53%. Enim suurenes raadio-, TV-, sideseadmete ja -aparaatide, elektrimasinate ning metalltoodete väljavedu.
Töötleva tööstuse toodangu osatähtsus kaupade ekspordis oli veidi üle poole.
Valitsemissektori lisandväärtus kasvas pärast kuus kvartalit kestnud langust. Oluliselt mõjutas SKP suurenemist netotootemaksude koosseisu kuuluva käibemaksu ja aktsiisimaksude kasv.
Põllumajanduse, elektrienergia-, gaasi- ja veevarustuse ning finantsvahenduse tegevusala lisandväärtus vähenes. Põllumajanduse lisandväärtuse vähenemise põhjustas põllumajandussaaduste kiire hinnatõus (jooksevhindades põllumajandustoodang suurenes). Elektrienergia-, gaasi- ja veevarustuse lisandväärtus langes peamiselt elektrienergia ekspordi kasvu vähenemise tagajärjel. Finantsvahenduse lisandväärtus langes kindlustuse tegevusala toodangu vähenemise ning kindlustuse kahjunõuete suurenemise tõttu.
Eelmise kvartaliga võrreldes kasvas sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP 2,1%.
Kahjuks Eesti siseturg ei jõua ekspordile järele.riigis valitseb suur tööpuudus ja üle määra kõrge inflatsioon.
Tarbijahinna kasv on liiga suur.
Üks liiter bensiini 95 maksis 24.01.2011.a. 1.170 eurot,praegu aga 1.204 eurot – kasv 3%.Kasvas ka elektri hind.Tarbijahinnaindeks aprillis 2011.a.oli 5.4 % kõrgem võrreldes eelmise aasta sama perioodiga.
Kaubad olid 2010. aasta aprilliga võrreldes 6,9% ja teenused 2,6% kallimad.
Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad on eelmise aasta aprilliga võrreldes tõusnud 5,4% ja mittereguleeritavad hinnad samuti 5,4%.
Eelmise aasta aprilliga võrreldes mõjutas indeksit kõige rohkem toidu ja mittealkohoolsete jookide 12,3%-line kallinemine, mis andis kogutõusust üle poole. Sellest omakorda ligi neljandiku andsid aastataguse ajaga võrreldes 17% kallimad piimatooted, ligi viiendiku 14% kallimad jahutooted ning viiendiku köögivilja ja kohvi hinnatõus. Mullu sama ajaga võrreldes on enim kallinenud kartul (86%), kohv (55%), suhkur (45%) ja õunad (42%). Üle 30%-lise tõusu on läbi teinud veel tangained (37,5%) ja taimeõli (31%).
Märtsiga võrreldes olid aprillis tarbijahinnaindeksi suurimateks mõjutajateks toit ja mittealkohoolsed joogid, mis andsid kogumuutusest ligi kolm neljandikku. Toidu ja mittealkohoolsete jookide mõjust indeksile andsid omakorda üle neljandiku 2,3% kallinenud lihatooted, üle viiendiku 3,7% kallinenud köögivili ning ligi kuuendiku 2% kallinenud jahutooted. Võrreldes märtsiga oli hapukapsas 20%, hiina kapsas 19%, taimeõli 17% ja suhkur 15% kallim.
Aprillis 2011.a.Haigekassa maksis 4.98 miljonit eurot hüvitisi kahekümnele protsendile arvel töötutele,ehk 280 eurot
Ühele töötule.Ülejäänud 80 % töötuid ei saanud midagi.
Nii et Eestis vaesus aina kasvab.


Kirjastaja:

Paistab et töötuse poolest on Eestil esikoht Euroopas!

Lähtudes majanduskriisist tööpuudus on jõudnud Eestis rekordiliselt kõrgele tasemele. Töökohtade vähesus ja töötute pidev lisandumine alates 2008. aasta lõpust tänaseni on viinud selleni, et tööd otsitakse üha kauem ja paljud pered on sattunud suurtesse toimetulekuraskustesse.
Kiiresti kasvab pikaajaline töötus ehk nende inimeste hulk, kes on tööd
otsinud aasta või kauem. 2010. aasta esimeses kvartalis ulatus pikaajaliste töötute arv Eestis juba 51 000-ni, mis prognooside kohaselt tõuseb lähiajal veelgi.

2011. aasta I kvartalis töötuid oli 99 000 ja töötuse määr 14,4% - see on liig mis liig.Paistab oleme jälle esikohal Euroopas.Kahju!
Üle poole töötutest on pikaajalised töötud, kes on tööta olnud aasta või kauem.
Eelmisel aastal kiiresti vähenema hakanud töötus tänavu I kvartalis jälle kasvas.
Tööjõu-uuringu andmetel põhinev töötute hinnanguline arv, mis IV kvartalis 2010.a. vähenes 93 000-ni, kasvas tänavu I kvartalis 6000 võrra.
2010. aasta alguses 19,8%-ni tõusnud töötuse määr vähenes aasta lõpus 13,6%-ni, tänavu aasta alguses tõusis aga 14,4%-ni.

I kvartalis kasvas pikaajaline töötus. Pikaajaliste töötute arv tõusis 56 000-ni, neist 27 000 oli tööd otsinud koguni kaks aastat või kauem (väga pikaajalised töötud).
Pikaajaliste töötute osatähtsus töötute hulgas kasvas I kvartalis 57%-ni. Samal ajal alla aasta tööta olnute arvu vähenemine jätkus.
Aastaga on nende arv vähenenud kaks korda — 86 000-st 43 000-ni.

Tööga hõivatuid oli I kvartalis 591 000, mis on 2000 ehk 0,3% vähem kui eelmises kvartalis.
2010. aasta I kvartaliga võrreldes oli hõivatuid 38 000 ehk 6,8% rohkem. Aastaga on tööhõive kasvanud enamikul tegevusaladel.
Kõige rohkem mõjutasid hõive kasvu töötlev tööstus ja ehitus, kus 2010. aasta I kvartaliga võrreldes oli hõivatuid vastavalt 22 000 ja 9000 rohkem.

Võrreldes 2010. aasta IV kvartaliga kasvas töötus veidi tööhõive vähenemise tõttu, peamiselt aga rahvastiku majandusliku aktiivsuse suurenemise tõttu.
15–74-aastasi mitteaktiivseid inimesi oli tänavu I kvartalis 339 000, mis on 9000 vähem kui eelmises kvartalis. Mitteaktiivsete hulgas vähenes õppijate, koduperenaiste ja pensioniealiste arv, sest tööturu olukorra paranemine on neid innustanud tööd otsima.
Õppijate arv väheneb lisaks ka õppimisealiste noorte arvu vähenemise tõttu.
Heitunuid ehk tööotsingutest loobunuid oli I kvartalis alla 10 000, mis on samuti veidi vähem kui eelmises kvartalis.

Pikaajalisteks töötuteks loetakse tavaliselt neid inimesi, kes on olnud tööta kauem kui aasta ning kes otsivad tööd ja soovivad tööle tagasi pöörduda.
Tegemist on riskigruppi kuuluvate inimestega, kuna nende konkurentsivõime tööturul langeb kiiresti ja oluliselt.
Pikaajaliselt tööta olnud inimesed minetavad reeglina oma eelneva tööoskuse ning pikaajalise sotsiaalse tõrjutuse tõttu väheneb ka nende motivatsioon tööd otsida ja tugevneb nn õpitud abitus.
Ühiskonna seisukohalt nõuab pikaajaline töötus olulisi lisainvesteeringuid toetamaks
nii isiku passiivset kohanemist (passiivse tööpoliitika meetmed, sotsiaaltoetused) kui
tema aktiivset arenguvõimet (aktiivse tööpoliitika meetmed).
Selleks, et tehtavad
investeeringud aitaksid vältida ühiskonnas tekkida võivaid sotsiaalseid pingeid ning
võimaldaksid tõsta tootlikkust ja konkurentsivõimet, on oluline omada usaldusväärset
infot pikaajalise töötuse ning sellega kaasnevate riskifaktorite kohta nii riigi kui
subjektide tasemel.

Analüüsi läbiviimisel on tuginetud Eesti tööjõu-uuringu (ETU) andmetele.
Töötuteisikutunnuste analüüs põhineb ETU 99 andmebaasil, millega koguti informatsiooni
inimese seisundi kohta Eesti tööturul 1998. aasta algusest kuni 1999. aasta II kvartalini.
Valimisse kuulus 6310 leibkonda. Leibkonnaliikmeid intervjueerides saadi vastused 12 703 inimeselt vanuses 15–74 eluaastat.
ETU 99 koosnes küsitlusnädala
osast, mis sisaldab andmeid küsitletu tegevuse kohta küsitlusele eelnenud nädalal,ning tagasivaatelisest osast, milles fikseeriti küsitletu seisund tööturul küsitlusmomendil
(töötav, töötu või mitteaktiivne) ning ka seisundi muutused ajavahemikul
1998. aasta algusest kuni küsitlusnädalale eelnenud nädalani 1999. aastal.
Andmete statistilisel analüüsimisel on kasutatud tarkvarapaketti Stata.
Ülevaates pikaajalise töötuse olukorrast on märgitud järgmist:

pikaajalise töötusega seonduvad probleemid on viimastel aastatel tõusnud teravaltpäevakorda enamuses Euroopa Liidu riikides. 1999. aastal oli Euroopa Liidus keskmiselt 4,3% tööjõust pikaajalised töötud (kõrgeim määr oli Hispaanias ulatudes 7,4%)
ning madalaim Taanis – 1,0%). Töötutest 46% on olnud hõivest väljaspool enam kui aasta.
Inimeste hulk, kes on olnud töötud kaks ja enam aastat on kasvanud 62%-ni
kõigist pikaajalistest töötutest, mis on enam kui 5 miljonit inimest
Eestis oli 2001. aastal keskmiselt ligi 100 tuhat töötut: sellest üle 40 tuhande inimese on olnud töötud rohkem kui aasta, mis moodustab ligi 4% tööealisest elanikkonnast
ning enam kui 6% tööjõust.
Jälgides Eesti tööturu arengut eelmise aastakümne jooksul (1991–2000), näeme, et töötute arv on kasvanud 8 korda ning pikaajaliselt töötute arv (töötud üle 12 kuu) ligi 16 korda.

Tegemist on olnud väga suurte muudatustega Eesti tööturul ning tööturu tasakaalustamatuse olulise
suurenemisega.
Üldise tööpuuduse kasvu taustal on oluliselt pikenenud töötusperioodi
kestus ning suurenenud pikaajaliste töötute osakaal.
Kui 1992.aastal oli üle 12 kuu tööd otsinuid 20% kõigist töötutest, siis 1994. aastaks tõusis see
näitaja 39,6%-ni ning 2000. aastal juba 44,3%-ni. Märkimisväärne on nende töötute
arv, kes on tööta olnud rohkem kui kaks aastat. 1999. aastal oli selliseid inimesi 22,8 tuhat ning 2000. aastal enam kui 25 tuhat ehk rohkem kui veerand töötute arvust.
Tegemist on väikese riigi seisukohalt väga suure riskirühma moodustavate
inimestega, kellede aktiivse arenguvõime saavutamine (või taastamine) on ilmselt
juba väga raske kui mitte võimatu ülesanne.
Tähelepanu tuleb pöörata ka asjaolule, et pikaajaliste töötute arvu pidev suurenemine
on toimunud olukorras, kus nii tööjõus osalemise määr kui ka tööhõive määr on oluliselt langenud ning samas on tööturul mitteaktiivsete tööealiste inimeste arv märkimisväärselt
kasvanud (aastatel 1991–2000 on mitteaktiivsete arv kasvanud üle 40%).
Töötute osakaal vastavalt töötuse kestusele Eestis aastatel 1991–2000
(aastakeskmine, %)
Kestvus 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000

Kuni 6 kuud 57,2 58,1 43,7 38,8 40,2 29,6 32,9 34,8 34,3 41,5

7–12 kuud (20,7) 21,8 28,2 21,6 28,0 15,1 21,3 18,2 19,8 14,2

Üle 12 kuu (22,1) 20,1 28,1 39,6 31,8 55,3 45,8 47,0 45,9 44,3

Üle 24 kuu ... … (7,1) 14,0 15,5 21,5 27,0 25,8 26,5 26,3

Märkus: Punktiiriga esitatud andmed põhinevad vähem kui 20-isikulisel valimil, sulgudes
esitatud andmed 20–39-isikulisel valimil.
Mitteaktiivsuse põhjusteks on lisaks pensionieale, õppimisele, haigusele ja invaliidsusele
ning laste ja/või teiste pereliikmete eest hoolitsemise vajadusele ka see, et
inimesed on kaotanud eneseusu ja ei otsigi enam tööd. Selliseid inimesi ei loeta
enam töötuteks ega ka tööjõu hulka kuuluvateks. Tegemist on heitunud isikutega,
kelle arv on Eestis pidevalt kasvanud. 2000. aastal loeti heitunute hulka juba 24 tuhat inimest ning see arv on perioodil 1991–2000 kasvanud ligi kuus korda moodustades
6% mitteaktiivsetest (1991. aastal vaid 1,4%). Samal ajal on teiste mitteaktiivsuse põhjuste osakaal (pensioniiga, õppimine, haigus või invaliidsus) olnud suhteliselt
stabiilne, vaid lapse või mõne teise pereliikme eest hoolitsemise vajaduse osakaal on aastatega vähenenud.
Heitunud isikute arvu kiire kasv on otseselt seotud pikaajalise töötuse kasvuga, kuna suur osa pikaajaliselt töötuid liigub pigem mitteaktiivsusesse kui tööturule tagasi, tingides sageli passiivset kohanemist võimaldavate sotsiaaltoetuste suurendamise vajadust.
See kinnitab veelkord vajadust omada võimalikult täpset
infot nende inimeste kohta, kes on Eestis jäänud pikaajaliselt töötuteks, et leida võimalusi riskirühma kuuluvate isikute aktiivse arenguvõime sihipärasemaks toetamiseks ning paljudes arenenud turumajandusega riikides laialt levinud nn õpitud abituse sündroomi kiire leviku pidurdamiseks Eestis.
Analüüsist selgub kes on pikaajalised töötud.
Peamisteks isikutunnusteks, mille võimalikku mõju inimese tööhõive seisundi muutumisele tööturul on püütud hinnata, on inimese sugu, vanus, rahvus ja haridus.
Teiste riikide uuringute alusel võib üldistavalt öelda, et reeglina on tõenäosus jääda pikaajaliselt töötuks meestel mõnevõrra suurem kui naistel, samuti on see oht suurem
vanematel tööjõu hulka kuuluvatel inimestel.
Pikaajaliselt töötuks jäänud naised liiguvad sageli mitteaktiivsusesse, leides vajalikku rakendust
väljaspool tööturgu (näiteks hoolitsemine pereliikmete eest). Mehed üritavad töötu seisundist leida rohkem väljapääsu liikudes uuesti tööhõivesse.
Erinevused pikaajaliste töötute haridustasemetes on vähem olulised. Enamikes tööjõu-uuringutes on siiski leitud, et madalama haridustasemega inimesed on kauem töötud, kuid need
erinevused on suhteliselt väikesed. Samuti on teistes riikides tehtud uuringud näidanud,et mitmed teised isikutunnused (näiteks tervis, rahvus jm) võivad mõjutada pikaajaliselt töötuks jäämise tõenäosust.
Enamikes Euroopa Liidu riikides kuuluvad pikaajaliselt töötute hulka rohkem naised kui mehed. Pikaajaliste töötute analüüs Euroopa Liidu riikides, tuginedes Euroopa
Liidu majapidamispaneeli andmetelele, näitas, et noored (16–24aastased) ja vanemad
inimesed (50–64 aastased) tunnetavad suuremat ohtu kuuluda pikaajaliste töötute hulka kui vahepealsetesse vanusegruppidesse kuuluvad inimesed.
Inimesed, kes kaotavad töö on tavaliselt madalama haridustasemega.
Haritumate inimeste osakaal
töötuse perioodi pikkuse kasvades reeglina langeb.
Uuringutest nähtub, et nii pika- kui lühiajaliste (töötuse periood on kestnud vähem kui 12 kuud) töötute hulgas on mehi rohkem kui naisi, kuid ka meeste osakaal tööjõus on
suurem (52%).
Kuni kuuekuulise töötuse perioodiga töötute seas on eestlaste osakaal
suurem, kui on nende osakaal tööjõus.
Töötuse perioodi pikenedes hakkab muulaste osakaal töötute seas ületama nende osakaalu tööjõus. Seega saab teha järelduse,
et töötuse perioodi pikenedes on muulastel tööhõivesse tagasipöördumine
mõnevõrra raskem kui see on eestlastest töötutel.

Kirjastaja:

Hinnad kasvavad nii siin kui seal.

ELiga liitumine on andnud paljudele Kesk- ja Ida- Euroopa riikidele vajaliku juriidilise ja institutsioonilise raamistiku edasiseks majanduslikuks arenguks.
Nii praegustes kui ka potentsiaalsetes uutes liikmesriikides alandab integreerumisprotsess regiooni riskitaset ja toob kaasa intressimäärade ühtlustumise. Madalamad intressimäärad koos vähese erasektori laenukoormusega võimaldavad nendel majandustel näidata arenenud Euroopaga võrreldes kõrgemaid pikaajalisi kasvumäärasid.
Suurimad kasusaajad on kodumaistest tarbijatest sõltuvad tegevusharud – pangandus, kindlustus, jaekaubandus ja ehitus.
Samas endiselt probleemseks kujuneb välja maailma põllumajandustoodete turg.
Pärast veebruari keskel alanud langust aprillis enamike põllumajandustoodete hind tõusis. Ilmastikuolud Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas on siiani olnud üsna keerulised.
Kevad on põhjapoolkera põllumeeste jaoks kriitilise tähtsusega aeg – halval ilmal on tugev mõju maailma kogusaagile.
Lääne-Euroopa riikides on sademeid sel aastal olnud vähem kui tavaliselt, samas kui Ameerika Ühendriigid (maailma suurim toiduainete eksportija) on viimase paari kuu jooksul kannatanud nii suure põua kui ülemäärase vihma all. Põual on olnud laastav mõju lõunaosariikide saagile – analüütikute prognooside kohaselt langeb USA kõrge kvaliteediga nisu toodang aasta lõikes 25-30%.
Samal ajal lükkavad põllumehed USA kesk- ja põhjaosas liigsete sademete tõttu jätkuvalt maisi külvi edasi.
Maisi hinnad on viimase 12 kuu jooksul kahekordistunud ja varud on kriitilise piiri lähedal.
Selle eest ilmastikuolud Venemaal ja Ukrainas on sel aastal olnud soodsad; selliste tingimuste jätkudes on tõenäoline, et sealsed teraviljatootjad saavutavad sel aastal oma läbi aegade parimad tulemused.
Enamik arenenud maade majandustest (samuti paljud arenevad maad) on tõusvate toormehindade tõttu ebasoodsas olukorras.
Riigid, mis on suured fossiilkütuste ja toidu eksportijad, saavad tõenäoliselt hindade tõusust kasu.
Keegi saab lähimal ajal jätkuvalt suurt kasu ka elektrihinna tõusust Eestis.
Eesti rahandusministeerium prognoosib, et elektri hind kasvab täielikult avaneva turu ja võrgutasude tõttu kolme aastaga ligi 20 protsenti.
. Konkurentsiameti juht Märt Ots on väitnud, et kõik hinnad on kulupõhised.
Peaminister Andrus Ansip algul on korduvalt öelnud, et talle ka ei meeldi elektri hinna tõus, kuid selle kehtestamine on konkurentsiameti asi.
Viimati aga tema suust oli kuulda,et see olevat niivõrd väike elektrihinna kasv,mis on praeguste keskmiste sissetulekute tõttu vastuvõetav.
Kuid A.Ansip ei täpsustanud mida see elektri hinna tõus toob töötutele ja madalapalgalistele peredele.
Mujal Euroopas on samuti elektrihinda kergitatud.
Tšehhi energiafirma CEZ on kasu lõiganud Saksa tuumajaamade ajutisest sulgemisest, mille tulemusel on regiooni elektrihinnad tõusnud 15%.
Aprillis kallines CEZ aktsia 7,2%, aasta algusest saati on hind kasvanud juba 24,2%.
Tšehhi turu head tootlust on toetanud tugev kroon, mis on aasta algusest saati euro suhtes 3,5% tugevnenud.
Kasumijanus olevad Eesti firmad samuti on püüdnud hinda tõsta.
Tallinna Vee esimese kvartali tulemused ületasid analüütikute ootusi ning ettevõte teatas ka kavatsusest maksta dividendidena välja 98% 2010. aasta kasumist (konsensuse ootus oli 70%). Praeguste hindade juures annab see dividenditootluseks 9%, mis on Baltikumi ettevõtete seas kõrgeim.
Samas Tallinna Vesi taotleb praegu veehinna tõusu 3.5 % võrra.




Kirjastaja:

Eesti tasakaalustamata kasv ja siseturu nõrkus.

Eesti Statistika Kvartalikirjast selgub,et 2010.a.tööhõivemäär langes võrreldes
2008.aastaga 8.8 protsendipunkti võrra.
2008. aastal Eesti kiire majandusareng peatus.
2008. ja 2009. aastal alanes reaaltoodang järsult ja toodangu languse alusel sai Eestist Läti järel teine kriisist kõige enam mõjutatud ELi riik.

Kiire toodangukasvu periood oli mõningal määral ka tasakaalustamata kasvu ja majandusliku ülekuumenemise aeg,» viitas Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet’ Eestit kriisi ajal tabanud raskustele.
Tema sõnul oli lõpuks Eesti majanduse makromajanduslik tasakaalustamatus üsna suur.
Eesti valitsus ei tulnud kriisi eelsel ajal toime oma põhiülesandega.
Täiesti arutult väljus valitsuse kontrolli alt palgatõus eriti võrreldes tootlikkusega, seda alates 2006. aasta esimesest kvartalist. 2007. aasta teises kvartalis kasvas reaalpalk (s.o ilma inflatsioonita) koguni 14,2%, tootlikkus aga 6%. See on absoluutselt igasuguse majandusliku loogika vastu, mõelgu alamakstud töövõtjad, mida tahes. Keskmine brutopalk tõusis 2008. aasta teises kvartalis rekordkõrgusele.
Kui 2005.aastal oli see 8073 krooni,siis aastal 2008 koguni 12 912 krooni,mis näitab suurema,kui pooleteisekordse kasvu!Samas kui vastavat tootlikkuse kasvu riigis ei olnud.
Euroopa Keskpanga presidendi kinnitusel on kohaliku konkurentsivõime taastamiseks ja madala inflatsiooni hoidmiseks jätkuvalt väga tähtis, et palgadünaamika oleks jätkusuutlik, st palgakasv oleks kooskõlas tööviljakuse tõusuga.

Tema hinnangul on julgustav, et majanduslangus Eestis näib olevat lõppenud, kuid see pole siiski põhjus rahulduda seni saavutatuga.
«Jätkusuutliku välispositsiooni taastamiseks on väga oluline, et Eesti toetaks siseressursside ümberjaotamist ekspordile suunatud kõrge lisandväärtusega sektoritesse. Selleks, et soodustada jätkusuutlikku töökohtade loomist, peavad palgad jääma piisavalt paindlikuks.
Euroopa Keskpanga seisukohalt väga tähtis, et Eesti valitsus säilitaks valvsuse, tagades madala inflatsioonitaseme ja selle püsimajäämise eelseisvateks aastateks ning võttes selleks vajadusel jõulisi meetmeid.

Kuid praegu võib öelda,et Eesti inflatsioonimäär on momendil rekordiliselt kõrge!
Hinnad tõusid Eestis märtsis eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 5.2%,euroalas keskmiselt 2.7%.
Meie põhjanaabritel Soomes inflatsioon oli 3.3% mõjutatuna energia ja toiduainete kallinemisest.
Kuid meie keegi pole tänaseni vastust andnud – miks Eesti inflatsioon on 1.6 korda suurem,kui Soomes?
Euroopa Keskpanga eesmärk on hoida inflatsioon euroalal 2% piiri lähedal või sellest madalamal tasemel. Sellepärast euroala intressitase on nüüd tõstetud,selleks, et tagada edaspidi hinnastabiilsuse eesmärgile vastav madal inflatsioonitase.
Märtsi inflatsioon ületab selle piiri juba neljandat kuud järjest.
Hiljuti avaldatud Euroopa Komisjoni uuringu järgi on euroala tarbijate mure inflatsiooni pärast viimase kümnendi pea kõrgeimal tasemel.

Euroopa Keskpank tõstis baasintressimäära.
Euroopa fookusesse on tõusnud põhiküsimus – euroala hinnastabiilsuse hoidmine.
Kuid seni on vähem adutud, kui suur mõju on euroala üldisel inflatsiooniarengul ühiskonna käitumisele tervikuna.
Uuringud näitavad, et ühisraha piirkonnas kujundab euroala üldine areng inimeste inflatsiooniootusi rohkem, kui esmapilgul arvata võib.
Näiteks võib Sloveenia ja Austria inflatsioonitempo olla ühel aastal maksumuudatuste või majandustsükli erinevuste tõttu vägagi erinev, kuid elanike ja ettevõtjate pikemaajalised hinnaootused on neis riikides siiski küllaltki sarnased.
See on ka loogiline. Rahaliidus on erinevate regioonide inflatsioonierinevused loomulik nähtus, samas ei saa need erinevused kesta väga pikalt.
Vastasel korral kaotab kiirema inflatsiooniga Eesti riik konkurentsivõimes: paremal juhul pidurdub tema majanduskasv järk-järgult, halvemal juhul aga toimub kohandumine Kreeka-tüüpi raskemakoelise kriisi läbi.
Olgu üht- või teistpidi – lõpuks tähendab see nõudluse vähenemist ning hinnakasv surutakse tagasi “õigele” tasemele.
Eesti inflatsioon oli lühikest aega küll palju kiirem kui mujal Euroopas, kuid on lootus,et pikemaajalised ja liiga suured kõrvalekalded majandus siiski parandab ise ära.Kui parandab?
Vastasel korral oleks surve all olnud kursi püsimine.
Rahaliidus on pikaajalisi majandusotsuseid langetades suurem mure see, kas euroala keskpangad ehk eurosüsteem tervikuna suudab hoida üldist üle-euroopalist keskmist inflatsioonitempot sobilikuna. See tähendab keskmises perspektiivis inflatsioonitempot alla 2%, või selle ligidal.
Euroala inflatsiooninäitaja on olnud selle aasta alguses üle 2% ja viimati 2,7%. See on muret tekitav niisama kui see ,et Eestis on väga nõrk siseturg.

Kirjastaja:

Kaitsta Eesti tarbijate heaolu

Meie igapäevast elu on küllaltki tihti nördima panevaks faktoriks on riigi imelik areng,mis lööb nõrgaks ülevalt poolt tulevate negatiivsete uudiste tõttu.Valitsuse prognoositav 20-protsendine elektrihinna tõus näiteks. Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu sõnul on elekter sundkulu, mille tarbimist väga suures osas kokku hoida ei saa, ja hinnatõus tähendab seda, et säästa tuleb mujalt.


Aastatel 2007–2010 Eestis on elamise sundkulud tugevasti kasvanud: 2007. aastal moodustasid nad 14% sissetulekust ja nüüd 19%. Samal ajal on rõivastele ja jalatsitele kulutatu osakaal langenud kolmandiku.Rängalt tõusnud toiduhinnad sunnivad otsima odavamaid võimalikke toiduaineid.

Kui Eesti kauplustes toiduainete hinnad muudkui tõusevad ning põhjusena nimetatakse peamiselt toorainete hinnatõusu maailmaturul, siis Rootsis kinnitatakse, et hinnatõus ei ole kaupluses tarbija rahakotti veel pitsitama hakanud ning tänavune lihavõttelauad ei ole mullusest kallim.

Näiteks ei ole ka mullustest lihavõtetest peaaegu poole võrra kallinenud suhkur kompvekke kallimaks teinud.Kommid on eelmise aasta sama ajaga samas hinnas. Mujal riikides tooraine hinnatõusu jõudmine hulgihindadesse võtab aega,kuid seda mitte Eestis. Tundub, et Rootsis pigem on tunda hindades survet allapoole. Konkurents on seal tugevnenud ning iga tasandi mängijad on Rootsis oma juhtimist efektiivsemaks muutnud.

Rootslaste kinnitusel ei saa nad jaemüügis suuremaid marginaale sisse kasseerida, sest turul püsimiseks peab hinnad konkurentsivõimelisel tasemel hoidma ning hinnatõusuga ei saa riskida.

Kuigi ka nisu on tooraine, mille hind on viimase aasta jooksul kehvade saakide ning Venemaa tulekahjude tõttu kõvasti tõusnud ning leiva ja saiatooted peaksid seetõttu olema kallinenud, ei ole see Rootsis tegelikult nii - hinnad ei ole mullusega võrreldes kallinenud. On võimalik, et tulevikus peavad ka rootslased hinda tõstma, kuid praegu ei saa selle kohta veel midagi öelda.

Eesti turul on hinnatõusu oluliseks põhjuseks väike konkurents ning kui mujal tootjahindade tõus otse tarbija rahakotis ei kajastu, siis meil paraku kajastub.
Hinna peaks turul määrama nõudlus ja pakkumine. Kuid kuna Eestis konkurents on väike ja nõudlus on suur, siis müüakse ka väga odavate tootmiskuludega toodet kallilt maha. Ainult täielik konkurents viib selleni, et hind langeb tootmiskuluni.
Lugedes ajakirjandust, siis tundub, et Eestis kiputakse seda lihtsat tõde tihti unustama. On vähe sektoreid, kus valitseb täielik konkurents, enamik turge on ikkagi oligopoolsed. Ja kindlasti ei ole täielikku konkurentsi Eesti leivaturul, kus umbkaudu 90 protsenti toodangust tuleb viielt suurimalt tootjalt. Üldjuhul ei kandu oligopoolsel ja monopoolsel turul tootmiskulu suurenemine (ega näiteks maksude tõus) täies ulatuses toote hinda üle.
Sellist olukorda, kus ettevõtteid on turul rohkem kui üks, aga mitte väga palju, nimetatakse oligopoliks ja leivaturg on Eestis päris kindlasti oligopoolne. Ka sellisel turul tahaksid ettevõtted kehtestada monopoli hinna ja teenida suuremat kasumit. Ükski ettevõte üksinda ei saa aga monopoli hinda kehtestada, sest siis läheksid kõik tema tarbijad konkurendi juurde. Nii viib konkurents oligopoolsel turul hinnad alla. Mitte küll päris tootmiskuludeni, aga sellele oluliselt lähemale kui monopoli hind.
Oligopoolsel turul osaleb üsna väike arv ettevõtteid ja seetõttu on võimalik, et nad lepivad ühel või teisel viisil hindades kokku. Sellist kokkulepet nimetatakse kartelliks. Olgugi et kartell koosneb mitmest ettevõttest käitub ta väga sarnaselt monopoliga. See tähendab, et kasumid on suuremad ja hinnad kõrgemad kui konkurentsi korral, mis omakorda tähendab ühiskondlikku heaolukadu, sest osa inimesi kes potentsiaalselt võiksid toodet tarbida ei saa seda teha. Sellepärast ongi hinnakokkulepped arenenud riikides, seahulgas Euroopa Liidus, konkurentsiseadustega keelatud.
Alles see oli kui Majandus E24 teatas 04.11.2010,et leiva hinnatõus on kätte jõudnud:
Pere Leib on kergitanud erinevate toodete hindu 10–16 protsenti, hindu on tõstnud ka Fazer Eesti.
Pere rukkileib on kallinenud 16 protsenti, sama ettevõtte toodetav Lahe sai 10 protsenti ning Vabariigi leib 11 protsenti. Fazer Eesti juhatuse esimees Kristjan Kongo kinnitas, et kallinenud on ka nende tooted, ning põhjendas seda toorainehindade kerkimisega maailmaturul.

Augustis väitis Kongo, et leivatoodete hinnad võivad lähikuudel tõusta kuni 30 protsenti. Sügisest hinnatõusu ennustasid toona ka ASi Pere Leib Tootmine juhataja Aleksandr Švõrov ja Eesti Leivaliit.

Hinnad pidid kerkima ennekõike maailmaturuhindade tõusu tõttu, kuna eelmine viljasaak jäi oodatust väiksemaks ning maailma üks suuremaid viljatootjaid Venemaa keelas põua tõttu viljaekspordi.

Et kaitsta tarbijate heaolu ja tagada konkurentsi säilimine, peaks see olema juba konkurentsiameti ja miks mitte ka ajakirjanduse enda ülesanne jälgida, mis turul toimub pärast neid teadaandeid.


http://www.esten.ee/

Kõrged maksud ja inflatsioon viivad Eesti arengu rappa.

Majandus-, maksu-, eelarve- ja palgapoliitika osas internetis
valitsuse tegevustest riigirahanduse kohta on öeldud,et
vaatamata keerulisele majanduslikule olukorrale on maksudistsipliin paranenud:aruandlusdistsipliini mittejärgivate maksumaksjate osakaal on vähenenud 5% .Nii et kõik on kuulekad ja tublid.Aga millise hinnaga ettevõtjad kõike seda teevad?
Vaatleme kuidas siis elus tegelikult ettevõtja tunneb ennast käesoleva aasta alguses Eesti majanduskliimas.
Kõigepealt tööd ehk tellimusi siseturul selle aasta esimese kvartali jooksul oli väga vähe.
Ainuke,mis tänavu on paranenud -hinnapakkumiste küsijate arv,mis ulatus jaanuaris – märtsis 2011.a.18-ni,ehk see oli 3 korda suurem kui mullu.
Kuid nendest küsitlustest lepinguteni jõutud ainult kolmel korral.
Teised hinnaküsijad või siis eeldatavad tellijad teatasid tagasisidena ,et tahavad palju madalama hinnaga töötegijaid saada – sest nii nõuab seadus (!!!),suur osa tööde teostajate otsijatest ei vastanud meile üldse midagi,nii et võis ainult oletada,et ka nemad tahavad odavaid tegijaid näha - ehk põhiliselt terendaks selljuhul ettevõtjale ainult töörõõm ja ei muud midagi.
Näiteks hiljuti tegime ühe inseneritöö ära ja saime selle eest kokkulepitud 972 eurot.
Sellest summast maksime riigile 20% käibemaksu ,mis oli 162 euro suurune.
Ostsime printerile tinti ja paberit - kulu 50 eurot ning bensiini 12 euro eest.Tasusime interneti ja telefoni eest 40 eurot.Ruumi renditasuks läks 38 eurot.Maksime sotsiaalmaksu ära -166.24 eurot.Järgi jäi 503.76 eurot kahele töötajale palgaks.Kumbki töötaja sai arvestuslikult brutopalgana 251.88 eurot.Palga pealt riik küsis makse kokku 220.66 eurot.Ühele töötajale jäi kätte palgana 219.63 eurot,ehk 3436.46 krooni kuus - ela siis selle rahaga neljaliikmelise lastega peres tervelt kuuaega,kui kommunaalmaksud koos ülikalli küttega olid 255 eurot kuus.Firma maksis riigile ka töötuskindlustuse maksu 7.05 eurot.Maksude osakaal toodud näites on 100(389.72 : 972) = 40.10 %.
Kui aga arvestada ka muud kulud,mis on seotud antud töö tegemisega ,siis ettevõtja väljaminekud,mis kindlustavad võetud töö teostamise on koguni 100(529.72 : 972) = 54.50 %.
Peale seda iga töötaja pidi oma palgast maksma kogumispensioni fondi 5.04 eurot.
Nii et need maksud ja asja juurde käivate põhjendatud kulud kokku on ettevõtjale liiga suured.
Samas statistika kohaselt maksukoormuseks peetakse Eestis 36% SKT-st,mis ei klapi tegelikku eluga ja ei ole vastuvõetav,see viib meie majanduse tagasi.
Sellepärast on selge miks paljud tahavad omale ministri ja peaministri ametikohta - sest neil on seal neli kuni kuuskorda riigi keskmisest kuupalgast suurem tasu garanteeritud ja ülemused perega kunagi nälga ei jää.
Eesti siseturg on veel väga nõrk.Sellepärast paljud ettevõtted ei leia omale praegu tööd ja kiratsevad endiselt.
OECD tõdemuse kohaselt on maksutulud kõikides riikides 2009. aasta kokkuvõttes vähenenud ning samas suunas on liikunud ka maksukoormus, jõudes madalaimale tasemele alates 1990. aastate algusest.
Kõige suurema, enam kui 5-protsendilise languse on maksukoormus aastatel 2007–2009 läbi teinud Hispaanias (37,3 protsendilt 30,7-le), Iirimaal (40,6-lt 34,1-le) ja Tšiilis (24-lt 18,2-le). Kreeka, Uus-Meremaa ja USA muutus jäi kolme-nelja protsendipunkti vahele.

Samas kõige halvem oli see, et Eesti valitsus jättis majanduse kõrgpunktis maksud kogumata ning otsustas tariife tõsta masu ajal,siis, kui ettevõtted ja töövõtjad olid juba niigi raskesse seisu sattunud.

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ülevaatest
selgub.et USA-s maksukoormus on poolteist korda madalam kui Eestis.
Kõrged maksud ja inflatsioon viivad Eesti arengu rappa.