Eesti töötuse määr on kõrge

Globaalsed ökoloogiaprobleemid vastanduvad üha suurenevale energianõudlusele.
On kuulda,et kui Narva uus jaam valmis saab, kasvab konkurents paberipuidu pärast, sest Narva uus jaam võib tahta suurt osa Eesti paberipuidust.
Elektrijaam saab valmis 2015. aastaks ja on valmis kasutama küttesegu, millest poole moodustab hakkpuit ja teise poole põlevkivi.
Arvutuste kohaselt kulub jaamas kuni neli miljonit tihumeetrit puitu aastas, see on umbes pool tänavusest eeldatavast raiemahust Eestis.
Arusaamatu miks Eestis ei täideta vastav arengukava ja seda halvem tingimustes kus Eestis töötuse määr on 2011.a. esimese kvartali aruande kohaselt on kohutav ningmoodustab üle 14 % ?
Vaatleme millised on puitkütuste varud Eestis?
Statistilise metsainvesteerimise (SMI)andmetel on Eesti metsade tagavara 444 mln. tm ja aastane juurdekasv 11,9 mln. tm aastas.
Kuna suur osa Eesti metsadest on pikka aega olnud kasutusest väljas, on mõneti halvenenud nende seisund ja suurenenud raieküpsete puistute osakaal.
Sellest tulenevalt on Eesti metsanduse
arengukava (2002) alusel määratud järgneva kümne aasta jooksul optimaalseks raiemahuks aastas 13,1 mln. tm kasvava metsana, sellest 12,6 mln. tm uuendus- ja harvendusraieid ning kuni 0,5 mln. tm sanitaar- ja valikraieid.
Sortimentide järgi võiks traditsiooniline küttepuu hõlmata raiemahust ligikaudu 2,6 mln. tm ja raiejäätmed 2,4 mln. tm – kokku umbes 5 mln. tm ehk 9,6 TWh (34,6 PJ).
Võrdluseks: Soomes hinnatakse ainuüksi raiejäätmete raiemahuks 10–15 mln. tm aastas, mis võrdub 20-30 TWh (Timperi, 2000).
Nii suur mahuline vahe ei ole tingitud ainult Soome suuremast metsatagavarast, vaid suuresti ka vähesest harvendusraiete mahust Eesti metsades.
Eesti võsapuidu tagavaraks hinnatakse 15 mln. tm. Taastuvenergeetika nõukogu hinnangul (2001) saaks aastas raiuda vähemalt 0,7 mln. tm ehk 1,3 TWh (4,8 PJ).
Puidutööstusjäätmete kasutamist ametlik statistika adekvaatselt ei kajasta, kuid palgi prognoositavat väljatulekut vaadates võib jäätmete energiavaruks hinnata vähemalt 3,5 TWh (12,6 PJ).
Eesti statistikaameti (ESA) andmetel on puitkütuste (küttepuud, hakkpuit ja puidujäätmed) toodang olnud alates 1997. aastast küllaltki stabiilselt 3 mln. tm piires. 2002. a. toodeti puitkütuseid 3,2 mln. tm ehk 6,2 TWh (22,6 PJ), mis hõlmas kogu Eestis toodetud primaarenergia varust 16%.
Eespool esitatud puiduenergia bioloogilise potentsiaali põhjal saaks puitkütuste tootmist koguni kolmekordistada, mis kataks kogu Eesti kütte- ja tehnoloogilise soojuse vajaduse ning jääks ülegi.
Seega on Eestil laialdased bioenergiavarud puidu biomassina, kuid oleme selle efektiivsest utiliseerimisest veel kaugel.
Kasutusaste on tooraine valdkonniti väga erinev.
Puidutööstused kasutavad jäätmeid (hakmed, saepuru, laastud, pinnud ja koor) juba niigi võimalikult ratsionaalselt, seepärast arvestatavat kasvuruumi siin oodata ei ole.
Kui, siis ainult imporditava puidu ja puittoodete kõrgema väärindusastme arvelt. Traditsioonilise küttepuidu osatähtsus arvatavasti väheneb, sest raiutavat puitu hinnatakse üha rohkem. Järelikult tuleb aktiivsemalt võtta tarvitusele seni vähe kasutatud raiejäätmed ja heinamaadel, teepervedel ning elektriliinide all mühav võsapuit.
Nii seisab kasutult 25–35% Eesti puiduenergia varust!

Eestis on raske elu - vaesus ootab meid kõiki.

Eelmise aasta I kvartaliga võrreldes tõusis keskmine brutokuupalk 4,5% ja brutotunnipalk 2,3 protsenti, teatab statistikaamet.
Brutokuupalk tõusis neljandat kvartalit järjest.
I kvartali keskmist palka mõjutasid ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud.
Keskmine brutokuupalk ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta tõusis 2010. aasta I kvartaliga võrreldes 3,2 protsenti.
Samas ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud palgatöötaja kohta tõusid keskmiselt 57,9 protsenti.
Keskmine brutopalk oli jaanuaris 749 eurot , veebruaris 785 eurot , märtsis 843 eurot.


Kahjuks siin nimetatud kenad brutopalga numbrid käivad ainult tööd omavate inimeste kohta ehk nende õnnelikke kohta, kel tööd on.
Statistikaamet tõdeb,et käesoleva aasta esimeses kvartalis tervelt 14.4 protsenti Eesti inimestest olid töötud.
Ning see töötuse määr siiski vähe erineb vastavast näitajast esimeses kvartalis 2010.a.,kui töötuse määr oli koguni 16.9 protsenti.See on liig,mis liig.
Normaalne oleks kui töötuse määr oleks 4 protsenti.
Mis aga peavad tegema pensionärid, kelle pension pole ammu tõusnud, küll tõusevad kosmilise kiirusega hinnad?

Hiljuti Tartus,reformierakonna juhiks taas valitud A.Ansip oma telekõnes ei unustanud taas kiitma,kui suure edu osaliseks on saanud Eesti oma rahandusküsimuste lahendamisel.
Kui tõuseb tootlikus,siis varsti hakkab Eesti elanik saama paremat palka ning tõusevad pensionid,ütles ta.
Samas meenub kuidas seesama mees vahetult enne märtsivalimisi jagas iga päev suuri lubadusi,et tuleval aastal Eestis tõusevad pensionid.
See lubadus oli tehtud ilma,et tootlikkuse tõusu vajaduse tingimust nimetataks,sest peaministril oli oht oma hästi makstud töökohast ilma jääda.
Mida me näeme praegu riigi majandusarengus ja inimeste heaolu seisus?
Jah, majanduskasv SKP 8.5 protsendilise kasvu näol on riigis saavutatud ja seda põhiliselt tänu euroala arengule –mitte valitsuse pingutustele.
Kuid see kasv on saavutatud põhiliselt ekspordi kasvu arvelt,riigi sisemajandus on endiselt madalal tasemel,inflatsioon on 5.5 protsendi tasemel,hinnad Eestis kasvavad ülikiiresti ja Euroopa Liidu maade omadest kasvavad hinnad peaaegu kaks korda kiiremini.
Kuid valitsus mingeid meetmeid hinnatõusu pidurdamiseks ei ole rakendanud!Miks?
Keskmine brutopalk, ehk siis palk, mille välja teenime, kuid millest maksud maha võetakse, oli esimeses kvartalis 792 eurot (Saksamaal võrdluseks 2700 eurot) ja brutotunnipalk 4,87 eurot, on inimeste ostujõudu näitav reaalpalk rohkem kui kaks aastat on olnud languses.
See tähendab, et rahva elatustase langeb endiselt, kuigi valitsus ei hoia kokku ülistavaid sõnu oma tegevuse kohta.
Samas kardavad asjatundjad majanduse uut võimalikku langust, ehk siis majandusteaduses nõnda nimetatud surnud kassi põrget, mis võib talvekuudel majanduse taas langusse viia.
Kriiside puhul kipub selline järelnähtus ehk järellainetus tekkima.

Küllap valitsus teab,et keskmine palk on väga vähestel!
Kuid probleemi lahendamisega ei tegele.
Sama lugu on ka keskmise pensioniga!
On küll neid,kes saavad 200 eurot kuus, kuigi on töötanud üle 40. aasta.
On see normaalne nähtus?
Kindlasti mitte!
Neist, kelle pension on ainult 200 € ringis - enamus on maal elavatest, kes olid sunnitud tööpuudusel eelpensionile jääma.
On küül neid,kes käivad küll tööl ja saavad alla keskmise,millest neljandik läheb töölesõitmise peale. On ka neid kel pensionini jäänud veel 5-7 aastat ja kellele tööandja on vihjanud, et juba liig vana, et tööd teha.
Uut töökohta mitmes Eesti piirkonnas noortelgi raske saada, mis veel vanadest, kõrgeealistest rääkida.
Kui inimene on ka sunnitud eelpensionile jääma, siis saaks ta vaevalt 250€ (sest näiteks 18% võetakse ju ta
Vanaduspensionist maha).
Kõige nõmedam nende madalate palkade juures on see, et toiduainete hinnad on suuremad kui Soomes!
Näiteks Soomest ostetud salatid ja kohvi jms on palju odavamad ja kvaliteetsemad kui Eestis. Eesti rahvas ,valitsuse poolt peale surutud eurorahaga, on pandud tõesti raskesse seisu, mida siis Eesti inimene sellisest olematust palgast ja pensionist veel säästa saaks, kui ei saa isegi lastele tervislikku toitugi osta.

Samas palgad on tõusnud riigikogul,valitsusel ja muudel tegelastel,rahvale on aga tõusnud hoopis hinnad ja aktsiisid.

Kokkuvõttes olemegi vägisi liikumas viie vaesema riigi hulka.
Nii et muud midagi ei jae,kui siit orjariigist jalga lasta,sest siin läheb kõik järjest
hullemaks.

Eesti sisemajanduse kokkukuivanud olek jätkub.

Eesti siseturg on alates 1992. aastast pidevalt arenenud. Kaupade müük suurenes kuni 1997. aastani. 1998. aastal seoses majanduskeskkonna halvenemisega vähenes elanike tarbimine, mis tõi kaasa jaekaubandusettevõtete jaemüügi 2%-lise languse püsivhindades, tegelikes hindades kasvas jaemüük 4%. Jaekaubandusettevõtete jaemüük moodustas 1998. aastal 18,7 mld krooni (ilma käibemaksuta).
1992–1995. a. müüdi suurem osa kaubandusettevõtetest erakätesse.
Eraettevõtete osa moodustas jaekaubanduses 1. jaanuari 1999. a. seisuga 94,4%, välisriikide omand 3%.
Alates 1992. aastast kaotati riiklik kontroll hindade üle ja käesoleval ajal sõltuvad paljud siseturu hinnad maailmaturu hindadest.
Jae- ja hulgimüük moodustas 1996–1997. a. SKP-st vastavalt 15,3 ja 15,7%, 1998. aasta 9 kuuga 15,9%.
Kaubanduse osa SKP-s on alates 1994. aastast pidevalt tõusnud.
Seoses jaemüügi arengu pidurdumisega 1998. aasta III ja IV kvartalis jae- ja hulgimüügi osatähtsus SKP-s 1998-l aastal mõnevõrra langes.
Kaubanduses on üheks tähtsaks suunaks suurte kaubanduskeskuste tekkeks. 1998. aastal kasvas linnades üle 1000 m² suuruste kaupluste arv 37,8%, kaupade müük nendes kasvas 42,2%.
Eesti kaubandusarengu eesmärk on kaupade müügi stabiilne areng, mis parandab riigi elanike elukvaliteeti ja tagab põhiliste eluvajaduste rahuldamise.
Vajalik on nõudluse mõjutamine turunduse ja reklaamiga, müügiprotsessi täiustamine ning personali koolitus.
Kaubanduspoliitika peab tagama kaubandusettevõtetele ühtse soodsa majanduskeskkonna.
Euroopa Liidu ühinemisnõuetest tulenevalt siseturu ja tarbijakaitse õigusliku aluse arendamiseks on välja töötatud hulk õigusakte.
Eesti seadusandluse vastavusseviimist EL-i "Valges raamatus" esitatud soovituslike nõuetega alustati juba mitu aastat tagasi.

2008. –2009. aasta talvel langes maailma majandus kriisi, mida peetakse
rängimaks pärast Teist maailmasõda.
Euroopa Liidus oli kõige raskem olukord Balti riikides, kus üleilmsele finantskriisile oli eelnenud majanduse ülekuumenemine ja kinnisvarabuum, millele omakorda järgnes sisemajanduse
nõudluse kokkukukkumine. Eesti majandus langes järsult kogu
2009. aasta vältel. Võrreldes eelnenud aastaga vähenes sisemajanduse
koguprodukt (SKP) 13,9%. Majanduslanguse madalseis jäi II kvartalisse, seejärel
SKP vähenemine tasapisi aeglustus.
Majandustegevust pärssisid väike sisemajanduse ja välisnõudlus. Sisemajanduse
nõudlus vähenes 2009. aastal 22% ning selle osatähtsus SKP-s oli
vaid 93%.
Esmakordselt viimase 15 aasta jooksul oli sisemajanduse nõudlus
aastaarvestuses SKP-st väiksem ehk vaatamata kiirele vähenemisele oli
toodetud SKP suurem lõpptarbimiskulutuste, investeeringute ja varude
kogusummast.
Keeruline olukord tööturul vähendas kodumajapidamiste
sissetulekuid ning seetõttu ka nende tarbimiskulutusi. Ebakindlus tuleviku
suhtes ning väike nõudlus toodetele ja teenustele pärssisid omakorda
ettevõtete investeerimisotsuseid.
Koos sisemajanduse nõudluse langusega vähenes reaalarvestuses umbes
kolmandiku võrra ka kaupade ja teenuste import. Sisemajanduse nõudlus
vähenes ka kõigis Eesti peamistes ekspordi sihtriikides, mistõttu meie
kaupade ja teenuste väljavedu kahanes reaalarvestuses 19%.
Kuna eksport
vähenes aeglasemalt kui import, paranes 2009. aastal Eesti väliskaubanduse
tasa kaal.
Netoekspordi suhe SKP-sse oli 6,1%, mis on aastaarvestuses viimase
15 aasta parim näitaja.
Et sisemajanduse nõudlus taastub aeglaselt, on Eesti
majanduse peamine kasvuallikas eksport.
Eesti ekspordi konkurentsivõimet
välisturgudel pärsib suhteliselt madal tööjõu tootlikkus võrreldes teiste EL-i riikidega.
Euro stati andmetel oli tööjõu tootlikkus Eestis 2009. aastal 62% EL-i
keskmisest.
Selle näitajaga paigutub Eesti 24. kohale EL-i liikmesriikide seas.
2009. aastal vähenes enamiku tegevusalade lisandväärtus.
See suurenes
vaid hankivas sektoris ning avalikus halduses ja riigikaitses, kuid nende
tegevusalade osatähtsus majanduse kogulisandväärtuses on väike.
Kõige rohkem vähenes lisandväärtus ehituses ja finantsvahenduses, kuid suurimat mõju SKP-le avaldas töötleva tööstuse lisandväärtuse vähenemine. Viimase kiirele langusele aitasid kaasa nii nõrk sisemajanduse nõudlus ning kodumaiste
tellimuste vähenemine kui ka halvenenud välisnõudlus. Eesti tööstusettevõtted sõltuvad suuresti välisnõudlusest, sest üle poole toodangust
eksporditakse.
Halvenenud välisnõudlusest tulenevalt vähenes järsult
töötleva tööstuse toodangu eksport.

Tähelepanuväärne on olukord,kus soomlased andsid mullu 11% Eesti sisekaubanduse käibest, mis tähendab, et ilma Soome turistideta kaoks Eesti poodide käibest pea 1,5 kuu müük.
Soome Kaupan Liitto andmetel ostsid soomlased mullu Eestist kaupu 390 miljoni euro eest, see number suurenes aastaga 11%.
Statistikaameti andmetel oli Eesti jaekaubandusettevõtete kaupade jaemüük 2010. aastal 3,5 miljardit eurot, vähenes 2009. aastaga võrreldes püsivhindades 4%.
Vaadates tänavust reisi- ning majutusstatistikat, võib arvata, et tänavu tõotab põhjanaabrite abi Eesti kaupmeestele ja tootjatele veel suurem olla.

Palka peab saama iga töövõimeline inimene.

Ettevõtluse “probleem on tööjõukulude kiire kasv – kiirem, kui seda võimaldaks tootmismahtude ja tööviljakuse tõus.
Ettevõtjatel on järjest kasvavate väljaminekud tööjõule ja konkurentsis püsimiseks seda aspekti peab rohkem teadvustama.
Üleeelmise aasta lõpus ettevõtjate hulgas läbi viidud küsitluse järgi on palgakasvu prognoos keskeltläbi üksnes 5%.
Käärid tulenevad sellest, et kvalifitseeritud tööjõule, mida on Eestis niigi vähe, tuleb palka maksta paraku vastavalt meie tööjõuturu situatsioonile, mitte aga vastavalt olukorrale näiteks meie
eksporditurgudel.

Mitmed ettevõtted jõuavad välja kahjumisse.
Mis aitaks? Tööviljakust aitab tõsta investeerimine moodsasse tehnoloogiasse.
Sisenõudlus Eestis on nõrk ja palkade liigkiire kasv viib meie toodangu konkurentsivõimetuks ja toob kaasa tööpuuduse kiire kasvu. Muidugi kiirendab palkade kasv ka inflatsiooni.

Mõned aastad tagasi ületas tootlikkus palga kasvu ja siis probleemi ei olnud, nüüd on vastupidi ja probleem on.
Ühest küljest sõltub ettevõtte tootlikkus majanduskeskkonnast ja töötajatest, teisest küljest ettevõtjatest endist.
Mida saavad ettevõtjad praeguses situatsioonis ära teha, et tootlikkust tõsta?

Tootlikkuse tõstmine on võtmeküsimuseks uute tehnoloogiate kasutuselevõttu.
Päris suur osa Eesti ettevõtteid kasutab eelmise põlvkonna tootmisseadmeid ega olegi võimelised neid niipea välja vahetama.

Mida siis ette võtta? Moodsa tehnoloogia arengu ja uute rakenduste juurutamisega käib kaasas ka teadmiste ja oskuste areng, mitte vastupidi
Riigisektori tootlikkus tuleb siis,kui
teha sama töö ära väiksema ametnike hulgaga.
Nii nagu erasektor kogu aeg on teinud.

2006. aastal määras Eesti tööturul esimest korda hinna eelkõige tööjõu pakkuja. Palgad tõusid kiiremini kui mitmel varasemal aastal. Keskmine brutokuupalk on alates 1995. aastast tõusnud igal aastal nii avalikus kui ka erasektoris.
Palga kasv on olnud kiirem kord erasektoris, kord avalikus sektoris, kuid kuni 2006. aastani ei ületanud erasektori keskmine brutokuupalk ühelgi aastal avaliku sektori keskmist brutokuupalka.
2006. aastal tõusis erasektoris keskmine brutokuupalk võrreldes eelmise aastaga 17,9% ning avalikus sektoris 12,8%.
Tulemuseks oli, et esimest korda ületas erasektori keskmine brutokuupalk (9430 krooni) avaliku sektori keskmise brutokuupalga (9345 krooni). Vahe oli 85 krooni.

Erasektoris oli keskmine brutokuupalk 2006. aastal 4,3 korda kõrgem kui 1995. aastal, avalikus sektoris 3,8 korda kõrgem.
Olgu siinkohal rõhutatud, et avalik sektor ei ole ainult Riigikogu, ministeeriumid, ametid, linna-, valla- ja maavalitsused.
Avaliku sektori alla kuuluvad ka riigi ja kohaliku omavalitsuse omanduses olevad äriühingud.

Tööjõupuudusega tööturul kaasnes paljude majanduslikult mitteaktiivsete inimeste naasmine tööturule ja töötute arvu vähenemine.
2006. aastal suurenes 15–74-aastaste hõivatute arv eelmise aastaga võrreldes 38 900 võrra — see on suurim kasv eelmisel kümnendil.
Demograafiline olukord on aga selline, et kui majandus vajab oma arenguks ka edaspidi sama palju uusi hõivatuid kui mullu, siis selleks puuduvad arvestatavad riigisisesed reservid.

2006. aastal oli täistööajale taandatud keskmine palgatöötajate arv 518 000. Erasektoris oli 379 000 ja avalikus sektoris 139 000 palgatöötajat. Täistööajale taandatud töötajate arvu jagunemisest era- ja avaliku sektori vahel aastate kaupa on näha, et pidevalt on vähenenud avalikus sektoris töötavate inimeste osatähtsus.
Kui 1995. aastal töötas 49% töötajatest avalikus sektoris, siis 2006. aastal vaid 27%.
Avaliku sektori palgad ületavad erasektori palku 21.09.2007.
Ajal, mil eksportivatel ettevõtjatel on tõsiseid probleeme tootlikkuse kasvatamisega, tõstab valitsus mitmes avaliku sektori valdkonnas palka 20-30 protsenti, mis kergitab need tööandjate pahameeleks erasektori palkadest üha kõrgemaks.

Veel kevadiste koalitsiooniläbirääkimiste ajal toonitas peaminister Ansip, et uue valitsuse käe all tõusevad avaliku sektori palgad proportsionaalselt ühiskonna tootlikkusega.
Hiljutisel valitsuse pressikonverentsil selgitas Ansip, et tema kevadel antud lubadust tuleb kindlasti vaadelda nelja aasta kontekstis.

«Mõned palgakasvud on järgmisel aastal tõesti tavaoludes üüratud, millest keegi ei osanud isegi unistada,» tunnistas peaminister.

2007. aasta II kvartalis oli ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide täis- ja osalise tööajaga töötajate keskmine brutopalk kuus 11 549 krooni ja tunnis 66,50 krooni.
Keskmine brutokuupalk 2009.aastal oli 784 eurot (12 264 krooni),mis oli
võrreldes 2008.aastaga -5 % väiksem.

Esimeses kvartalis 2011.aastal keskmine brutopalk oli 792 eurot
(12 397 krooni),mis oli -2.6 % väiksem,kui 2010.aasta esimeses kvartalis.
Euroopa Komisjon otsib võimalusi kuidas vältida olukorda,kus näiteks Kreeka juhtumi puhul
on riik pankroti äärel,sest oli rikutud majandusseaduse nõue,et palga kasv ei ennetaks
tootlikkuse kasvu,mille rikkumise puhul tekib ka riigi majanduskriis.


Kirjastaja:

Eestis elu ei parane.

Eesti elamistingimusi 1994.aastal iseloomustas keskmine elutubade arv,mis oli ühe leibkonnaliikme kohta 0.68. Kõige rohkem ehitati eluruume aastatel 1970 – 1974,kui valmis 76000 uut eluruumi.
Riigikorra vahetuse perioodist alates ehitati kõigest 20000 eluruumi. Aastatel 1995 – 2000 ehitati ainult 8000 eluruumi.
Aastatel 2005 – 2009 Eestis ehitati valmis 30000 eluruumi.
Eluruumide arv Eestis oli aastal 1995 618.3 tuhat.
Aastaks 2010 eluasemete arv oli 653.6 tuhat,seega tõus 15 aastaga kõigest 35,3 tuhat.
Elamureformi mõjul 41% Tallinna elanikel 2006.aastal elamistingimused olid jäänud samaks või teatud osal elanikest isegi halvenesid.
Põhiosa eluasemetest käesoleval ajal (2010.aasta keskpaik) ehitati eluasemelaenu või liisingu abil.
Ca 25 % leibkondadest omab kohustusi pankade ees.
2006 -2007 aastate vahel,kui keskmine brutokuupalk oli veidi üle 11000 krooni ostetud-müüdud korteriomandi ruutmeetrihind oli 18000 krooni. 2009.aasta esimesel poolel keskmine ostetud – müüdud korteriomandi ruutmeetrihind oli juba veidi üle 10000 krooni ning keskmine brutokuupalk veidi üle 12000 krooni.
Eluruumide arv Eestis ühe elaniku kohta 2003.aastal oli 1.5,mis oli veidi kõrgem kui praegu.
Majanduskoostöö- ja arenguorganisatsiooni (OECD) 50. aastapäeva puhul hiljuti avaldatud 34 liikmesriigi võrdlus 11 valdkonnas näitab, et «rikaste riikide klubis» on Eesti veel mahajääjate seas.
Eesti on OECD liige alles eelmisest aastast, kuid siiski juba laialdasse võrdlusse arvatud.
Neljas võrreldud valdkonnas – keskkond, haridus, turvalisus ning töö- ja pereelu ühtesobitamine – on Eesti näitajad OECD koostatud indeksis heal tasemel, ent ülejäänud seitsmes valdkonnas kaunistame tabeli tagumist otsa.

Näiteks elamistingimuste võrdluses asub Eesti pingereas eelviimasel kohal, kusjuures märgitakse, et Eesti eluruumides on 1,2 tuba riigis elava inimese kohta, samas kui OECD keskmine näitaja on 1,6 tuba.
Märgitakse ka, et 12,2 protsendil Eesti eluruumidest ei ole vesiklosetti – OECD keskmine näitaja on 2,8 protsenti.
Ka üldise eluga rahulolu poolest on Eesti kehvemate seas.
Meist tagapool on vaid Ungari ja Portugal.
Meie inimestest on oma eluga rahul ligikaudu neljandik ehk 24 protsenti, ning 60 protsenti Eesti elanikest leiab, et ühe päeva jooksul saavad nad rohkem häid elamusi kui halbu. Viimane on märgatavalt kehvem näitaja kui OECD keskmine – 72 protsenti elanikest.




Kirjastaja:

Eesti majanduse struktuurne areng on vildakas ja rahvale jõukust ei too.

Eesti SKP kasv esimeses kvartalis 2006.a. võrreldes 2005.a esimese kvartaliga oli 11%,kuid see kukus sama aasta teises kvartalis 1% võrra.Kuni 2006.a .neljanda kvartalini see 10& SKP kasv püsis peaaegu muutumata.Ja siis hakkas järsk SKP kukkumine kuni neljanda kvartalini 2007,kui SKP kasv oli
5%.Sellest hetkes SKP hakkas väga järsult kukkuma ning 2008.aasta esimeses kvartalis SKP langes juba minus 2.5 protsendini.
Alles kolmandas kvartalis 2009.aastal Eesti SKP hakkas järsult kasvama ning juba teises kvartalis 2010.aastal SKP kasv võrreldes 2009.aasta sama ajaga oli pluss 2.5 %.
Peale seda esialgsetel andmetel SKP kasv oli esimeses kvartalis 2011.aastal võrreldes eelmise aasta sama ajaga pluss 8 %.

Seni majanduskasvu veab jätkuvalt töötleva tööstuse tugev eksport.
SKP kasvu mõjutas enim töötleva tööstuse lisandväärtuse kiire kasv. Töötleva tööstuse lisandväärtuse kasvu mõjutas enim raadio-, TV-, sideseadmete ja -aparaatide ning metalltoodete tootmine.
Töötleva tööstuse lisandväärtus suurenes peamiselt ekspordi toel. Samas vähenes töötleva tööstuse panus SKP kasvu. SKP kasv muutus I kvartalis laiapõhjalisemaks mitmete teiste tegevusalade mõju suurenemise tõttu.
I kvartalis kasvas kaupade eksport hinnamõjusid arvestades 53%. Enim suurenes raadio-, TV-, sideseadmete ja -aparaatide, elektrimasinate ning metalltoodete väljavedu.
Töötleva tööstuse toodangu osatähtsus kaupade ekspordis oli veidi üle poole.
Valitsemissektori lisandväärtus kasvas pärast kuus kvartalit kestnud langust. Oluliselt mõjutas SKP suurenemist netotootemaksude koosseisu kuuluva käibemaksu ja aktsiisimaksude kasv.
Põllumajanduse, elektrienergia-, gaasi- ja veevarustuse ning finantsvahenduse tegevusala lisandväärtus vähenes. Põllumajanduse lisandväärtuse vähenemise põhjustas põllumajandussaaduste kiire hinnatõus (jooksevhindades põllumajandustoodang suurenes). Elektrienergia-, gaasi- ja veevarustuse lisandväärtus langes peamiselt elektrienergia ekspordi kasvu vähenemise tagajärjel. Finantsvahenduse lisandväärtus langes kindlustuse tegevusala toodangu vähenemise ning kindlustuse kahjunõuete suurenemise tõttu.
Eelmise kvartaliga võrreldes kasvas sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP 2,1%.
Kahjuks Eesti siseturg ei jõua ekspordile järele.riigis valitseb suur tööpuudus ja üle määra kõrge inflatsioon.
Tarbijahinna kasv on liiga suur.
Üks liiter bensiini 95 maksis 24.01.2011.a. 1.170 eurot,praegu aga 1.204 eurot – kasv 3%.Kasvas ka elektri hind.Tarbijahinnaindeks aprillis 2011.a.oli 5.4 % kõrgem võrreldes eelmise aasta sama perioodiga.
Kaubad olid 2010. aasta aprilliga võrreldes 6,9% ja teenused 2,6% kallimad.
Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad on eelmise aasta aprilliga võrreldes tõusnud 5,4% ja mittereguleeritavad hinnad samuti 5,4%.
Eelmise aasta aprilliga võrreldes mõjutas indeksit kõige rohkem toidu ja mittealkohoolsete jookide 12,3%-line kallinemine, mis andis kogutõusust üle poole. Sellest omakorda ligi neljandiku andsid aastataguse ajaga võrreldes 17% kallimad piimatooted, ligi viiendiku 14% kallimad jahutooted ning viiendiku köögivilja ja kohvi hinnatõus. Mullu sama ajaga võrreldes on enim kallinenud kartul (86%), kohv (55%), suhkur (45%) ja õunad (42%). Üle 30%-lise tõusu on läbi teinud veel tangained (37,5%) ja taimeõli (31%).
Märtsiga võrreldes olid aprillis tarbijahinnaindeksi suurimateks mõjutajateks toit ja mittealkohoolsed joogid, mis andsid kogumuutusest ligi kolm neljandikku. Toidu ja mittealkohoolsete jookide mõjust indeksile andsid omakorda üle neljandiku 2,3% kallinenud lihatooted, üle viiendiku 3,7% kallinenud köögivili ning ligi kuuendiku 2% kallinenud jahutooted. Võrreldes märtsiga oli hapukapsas 20%, hiina kapsas 19%, taimeõli 17% ja suhkur 15% kallim.
Aprillis 2011.a.Haigekassa maksis 4.98 miljonit eurot hüvitisi kahekümnele protsendile arvel töötutele,ehk 280 eurot
Ühele töötule.Ülejäänud 80 % töötuid ei saanud midagi.
Nii et Eestis vaesus aina kasvab.


Kirjastaja:

Paistab et töötuse poolest on Eestil esikoht Euroopas!

Lähtudes majanduskriisist tööpuudus on jõudnud Eestis rekordiliselt kõrgele tasemele. Töökohtade vähesus ja töötute pidev lisandumine alates 2008. aasta lõpust tänaseni on viinud selleni, et tööd otsitakse üha kauem ja paljud pered on sattunud suurtesse toimetulekuraskustesse.
Kiiresti kasvab pikaajaline töötus ehk nende inimeste hulk, kes on tööd
otsinud aasta või kauem. 2010. aasta esimeses kvartalis ulatus pikaajaliste töötute arv Eestis juba 51 000-ni, mis prognooside kohaselt tõuseb lähiajal veelgi.

2011. aasta I kvartalis töötuid oli 99 000 ja töötuse määr 14,4% - see on liig mis liig.Paistab oleme jälle esikohal Euroopas.Kahju!
Üle poole töötutest on pikaajalised töötud, kes on tööta olnud aasta või kauem.
Eelmisel aastal kiiresti vähenema hakanud töötus tänavu I kvartalis jälle kasvas.
Tööjõu-uuringu andmetel põhinev töötute hinnanguline arv, mis IV kvartalis 2010.a. vähenes 93 000-ni, kasvas tänavu I kvartalis 6000 võrra.
2010. aasta alguses 19,8%-ni tõusnud töötuse määr vähenes aasta lõpus 13,6%-ni, tänavu aasta alguses tõusis aga 14,4%-ni.

I kvartalis kasvas pikaajaline töötus. Pikaajaliste töötute arv tõusis 56 000-ni, neist 27 000 oli tööd otsinud koguni kaks aastat või kauem (väga pikaajalised töötud).
Pikaajaliste töötute osatähtsus töötute hulgas kasvas I kvartalis 57%-ni. Samal ajal alla aasta tööta olnute arvu vähenemine jätkus.
Aastaga on nende arv vähenenud kaks korda — 86 000-st 43 000-ni.

Tööga hõivatuid oli I kvartalis 591 000, mis on 2000 ehk 0,3% vähem kui eelmises kvartalis.
2010. aasta I kvartaliga võrreldes oli hõivatuid 38 000 ehk 6,8% rohkem. Aastaga on tööhõive kasvanud enamikul tegevusaladel.
Kõige rohkem mõjutasid hõive kasvu töötlev tööstus ja ehitus, kus 2010. aasta I kvartaliga võrreldes oli hõivatuid vastavalt 22 000 ja 9000 rohkem.

Võrreldes 2010. aasta IV kvartaliga kasvas töötus veidi tööhõive vähenemise tõttu, peamiselt aga rahvastiku majandusliku aktiivsuse suurenemise tõttu.
15–74-aastasi mitteaktiivseid inimesi oli tänavu I kvartalis 339 000, mis on 9000 vähem kui eelmises kvartalis. Mitteaktiivsete hulgas vähenes õppijate, koduperenaiste ja pensioniealiste arv, sest tööturu olukorra paranemine on neid innustanud tööd otsima.
Õppijate arv väheneb lisaks ka õppimisealiste noorte arvu vähenemise tõttu.
Heitunuid ehk tööotsingutest loobunuid oli I kvartalis alla 10 000, mis on samuti veidi vähem kui eelmises kvartalis.

Pikaajalisteks töötuteks loetakse tavaliselt neid inimesi, kes on olnud tööta kauem kui aasta ning kes otsivad tööd ja soovivad tööle tagasi pöörduda.
Tegemist on riskigruppi kuuluvate inimestega, kuna nende konkurentsivõime tööturul langeb kiiresti ja oluliselt.
Pikaajaliselt tööta olnud inimesed minetavad reeglina oma eelneva tööoskuse ning pikaajalise sotsiaalse tõrjutuse tõttu väheneb ka nende motivatsioon tööd otsida ja tugevneb nn õpitud abitus.
Ühiskonna seisukohalt nõuab pikaajaline töötus olulisi lisainvesteeringuid toetamaks
nii isiku passiivset kohanemist (passiivse tööpoliitika meetmed, sotsiaaltoetused) kui
tema aktiivset arenguvõimet (aktiivse tööpoliitika meetmed).
Selleks, et tehtavad
investeeringud aitaksid vältida ühiskonnas tekkida võivaid sotsiaalseid pingeid ning
võimaldaksid tõsta tootlikkust ja konkurentsivõimet, on oluline omada usaldusväärset
infot pikaajalise töötuse ning sellega kaasnevate riskifaktorite kohta nii riigi kui
subjektide tasemel.

Analüüsi läbiviimisel on tuginetud Eesti tööjõu-uuringu (ETU) andmetele.
Töötuteisikutunnuste analüüs põhineb ETU 99 andmebaasil, millega koguti informatsiooni
inimese seisundi kohta Eesti tööturul 1998. aasta algusest kuni 1999. aasta II kvartalini.
Valimisse kuulus 6310 leibkonda. Leibkonnaliikmeid intervjueerides saadi vastused 12 703 inimeselt vanuses 15–74 eluaastat.
ETU 99 koosnes küsitlusnädala
osast, mis sisaldab andmeid küsitletu tegevuse kohta küsitlusele eelnenud nädalal,ning tagasivaatelisest osast, milles fikseeriti küsitletu seisund tööturul küsitlusmomendil
(töötav, töötu või mitteaktiivne) ning ka seisundi muutused ajavahemikul
1998. aasta algusest kuni küsitlusnädalale eelnenud nädalani 1999. aastal.
Andmete statistilisel analüüsimisel on kasutatud tarkvarapaketti Stata.
Ülevaates pikaajalise töötuse olukorrast on märgitud järgmist:

pikaajalise töötusega seonduvad probleemid on viimastel aastatel tõusnud teravaltpäevakorda enamuses Euroopa Liidu riikides. 1999. aastal oli Euroopa Liidus keskmiselt 4,3% tööjõust pikaajalised töötud (kõrgeim määr oli Hispaanias ulatudes 7,4%)
ning madalaim Taanis – 1,0%). Töötutest 46% on olnud hõivest väljaspool enam kui aasta.
Inimeste hulk, kes on olnud töötud kaks ja enam aastat on kasvanud 62%-ni
kõigist pikaajalistest töötutest, mis on enam kui 5 miljonit inimest
Eestis oli 2001. aastal keskmiselt ligi 100 tuhat töötut: sellest üle 40 tuhande inimese on olnud töötud rohkem kui aasta, mis moodustab ligi 4% tööealisest elanikkonnast
ning enam kui 6% tööjõust.
Jälgides Eesti tööturu arengut eelmise aastakümne jooksul (1991–2000), näeme, et töötute arv on kasvanud 8 korda ning pikaajaliselt töötute arv (töötud üle 12 kuu) ligi 16 korda.

Tegemist on olnud väga suurte muudatustega Eesti tööturul ning tööturu tasakaalustamatuse olulise
suurenemisega.
Üldise tööpuuduse kasvu taustal on oluliselt pikenenud töötusperioodi
kestus ning suurenenud pikaajaliste töötute osakaal.
Kui 1992.aastal oli üle 12 kuu tööd otsinuid 20% kõigist töötutest, siis 1994. aastaks tõusis see
näitaja 39,6%-ni ning 2000. aastal juba 44,3%-ni. Märkimisväärne on nende töötute
arv, kes on tööta olnud rohkem kui kaks aastat. 1999. aastal oli selliseid inimesi 22,8 tuhat ning 2000. aastal enam kui 25 tuhat ehk rohkem kui veerand töötute arvust.
Tegemist on väikese riigi seisukohalt väga suure riskirühma moodustavate
inimestega, kellede aktiivse arenguvõime saavutamine (või taastamine) on ilmselt
juba väga raske kui mitte võimatu ülesanne.
Tähelepanu tuleb pöörata ka asjaolule, et pikaajaliste töötute arvu pidev suurenemine
on toimunud olukorras, kus nii tööjõus osalemise määr kui ka tööhõive määr on oluliselt langenud ning samas on tööturul mitteaktiivsete tööealiste inimeste arv märkimisväärselt
kasvanud (aastatel 1991–2000 on mitteaktiivsete arv kasvanud üle 40%).
Töötute osakaal vastavalt töötuse kestusele Eestis aastatel 1991–2000
(aastakeskmine, %)
Kestvus 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000

Kuni 6 kuud 57,2 58,1 43,7 38,8 40,2 29,6 32,9 34,8 34,3 41,5

7–12 kuud (20,7) 21,8 28,2 21,6 28,0 15,1 21,3 18,2 19,8 14,2

Üle 12 kuu (22,1) 20,1 28,1 39,6 31,8 55,3 45,8 47,0 45,9 44,3

Üle 24 kuu ... … (7,1) 14,0 15,5 21,5 27,0 25,8 26,5 26,3

Märkus: Punktiiriga esitatud andmed põhinevad vähem kui 20-isikulisel valimil, sulgudes
esitatud andmed 20–39-isikulisel valimil.
Mitteaktiivsuse põhjusteks on lisaks pensionieale, õppimisele, haigusele ja invaliidsusele
ning laste ja/või teiste pereliikmete eest hoolitsemise vajadusele ka see, et
inimesed on kaotanud eneseusu ja ei otsigi enam tööd. Selliseid inimesi ei loeta
enam töötuteks ega ka tööjõu hulka kuuluvateks. Tegemist on heitunud isikutega,
kelle arv on Eestis pidevalt kasvanud. 2000. aastal loeti heitunute hulka juba 24 tuhat inimest ning see arv on perioodil 1991–2000 kasvanud ligi kuus korda moodustades
6% mitteaktiivsetest (1991. aastal vaid 1,4%). Samal ajal on teiste mitteaktiivsuse põhjuste osakaal (pensioniiga, õppimine, haigus või invaliidsus) olnud suhteliselt
stabiilne, vaid lapse või mõne teise pereliikme eest hoolitsemise vajaduse osakaal on aastatega vähenenud.
Heitunud isikute arvu kiire kasv on otseselt seotud pikaajalise töötuse kasvuga, kuna suur osa pikaajaliselt töötuid liigub pigem mitteaktiivsusesse kui tööturule tagasi, tingides sageli passiivset kohanemist võimaldavate sotsiaaltoetuste suurendamise vajadust.
See kinnitab veelkord vajadust omada võimalikult täpset
infot nende inimeste kohta, kes on Eestis jäänud pikaajaliselt töötuteks, et leida võimalusi riskirühma kuuluvate isikute aktiivse arenguvõime sihipärasemaks toetamiseks ning paljudes arenenud turumajandusega riikides laialt levinud nn õpitud abituse sündroomi kiire leviku pidurdamiseks Eestis.
Analüüsist selgub kes on pikaajalised töötud.
Peamisteks isikutunnusteks, mille võimalikku mõju inimese tööhõive seisundi muutumisele tööturul on püütud hinnata, on inimese sugu, vanus, rahvus ja haridus.
Teiste riikide uuringute alusel võib üldistavalt öelda, et reeglina on tõenäosus jääda pikaajaliselt töötuks meestel mõnevõrra suurem kui naistel, samuti on see oht suurem
vanematel tööjõu hulka kuuluvatel inimestel.
Pikaajaliselt töötuks jäänud naised liiguvad sageli mitteaktiivsusesse, leides vajalikku rakendust
väljaspool tööturgu (näiteks hoolitsemine pereliikmete eest). Mehed üritavad töötu seisundist leida rohkem väljapääsu liikudes uuesti tööhõivesse.
Erinevused pikaajaliste töötute haridustasemetes on vähem olulised. Enamikes tööjõu-uuringutes on siiski leitud, et madalama haridustasemega inimesed on kauem töötud, kuid need
erinevused on suhteliselt väikesed. Samuti on teistes riikides tehtud uuringud näidanud,et mitmed teised isikutunnused (näiteks tervis, rahvus jm) võivad mõjutada pikaajaliselt töötuks jäämise tõenäosust.
Enamikes Euroopa Liidu riikides kuuluvad pikaajaliselt töötute hulka rohkem naised kui mehed. Pikaajaliste töötute analüüs Euroopa Liidu riikides, tuginedes Euroopa
Liidu majapidamispaneeli andmetelele, näitas, et noored (16–24aastased) ja vanemad
inimesed (50–64 aastased) tunnetavad suuremat ohtu kuuluda pikaajaliste töötute hulka kui vahepealsetesse vanusegruppidesse kuuluvad inimesed.
Inimesed, kes kaotavad töö on tavaliselt madalama haridustasemega.
Haritumate inimeste osakaal
töötuse perioodi pikkuse kasvades reeglina langeb.
Uuringutest nähtub, et nii pika- kui lühiajaliste (töötuse periood on kestnud vähem kui 12 kuud) töötute hulgas on mehi rohkem kui naisi, kuid ka meeste osakaal tööjõus on
suurem (52%).
Kuni kuuekuulise töötuse perioodiga töötute seas on eestlaste osakaal
suurem, kui on nende osakaal tööjõus.
Töötuse perioodi pikenedes hakkab muulaste osakaal töötute seas ületama nende osakaalu tööjõus. Seega saab teha järelduse,
et töötuse perioodi pikenedes on muulastel tööhõivesse tagasipöördumine
mõnevõrra raskem kui see on eestlastest töötutel.

Kirjastaja: