Eesti rahva taskust riik võtab varjatud maksu, eestlasel ei jää varsti muud üle kui heinu sööja.

Eesti Energia taotleb jätkuvalt elektrihinna tõusu,olgu et 2011.a.teise kvartali puhaskasum kasvas aastaga 45 protsendi võrra.
Teise kvartali puhaskasum kerkis 21,2 miljoni euroni, poolaasta kasum aga vähenes 37,4 protsendi võrra, 63,6 miljoni euroni.
«Suur osa kasumist on tulnud ühekordsest tehingust, mida järgmistes kvartalites enam sellisena ei tule,» märkis Eesti Energia finantsdirektor Margus Kaasik.
Ettevõte müüs 11 protsenti osalusest Jordaania tütarettevõttes, teenides seeläbi 16,2 miljonit eurot. Eesti Energia osalus Jordaania tütarfirmas langes 65 protsendile.
Lisaks kasvatas Kaasiku sõnul tulusid õlimüük, millest teeniti kvartaliga kuus miljonit eurot enam. «Kogused suurenesid märkimisväärselt, hinnad olid palju paremad kui aasta tagasi,» kommenteeris ta.
Paranes ka elektri müük avatud turgudel, millel oli samuti kuue miljoni euro suurune mõju kvartali ärikasumile. Kui mullu tuli 56 protsenti esimese poolaasta ärikasumist avatud turult, siis tänavu 69 protsenti, teise kvartali sama näitaja oli aga tervelt 90 protsenti.
«Avatud turgudelt teenitud ligi 90 protsenti ärikasumist on tähelepanuväärne tulemus, seega võib Eesti Energiat juba täna julgelt nimetada vabaturuettevõtteks,» lisas Kaasik.
Avatud jaeturgudel oli kvartali keskmine müügihind 47 eurot megavatt-tunni kohta ja on nelja protsendi võrra tõusnud. Eesti Energia hõlmas 75 protsenti Eesti, 14 protsenti Läti ja seitse protsenti Leedu avatud turust.
Ometi ei loobu ettevõte hinnatõusuplaanidest ka veel suletud koduturul. Konkurentsiametile on esitatud hinnatõusutaotlus, mille rahuldamisel kerkiks elektrihind 29 eurolt megavatt-tunni kohta 33 eurole.
Liive põhjendas taotlust olukorraga, kus tootmissisendid on kallinenud enam kui tootmisest teenitav tulu. Tema hinnangul on ettevõttele praegusest populaarsusest olulisem olla konkurentsivõimeline kahe aasta pärast, kui elektriturg täielikult avaneb.
«Populaarne oleks öelda, et me praegu ei taotle ja küll aastal 2013 võtame kogu täiega,» lausus Liive. «Aga 2012 on keeruline aasta, finantssuhtarvud on kõik viimase vindi peal. Firma seisukohast oleks vastutustundetu jätkata müüki 29ga.»
Samas siiani pole piisavalt infot, miks on vaja elektri hinda tõsta ja kas see hinnatõus on õigustatud.Kahjuks elektrihinna tõusuga kaotame osa oma palgast, pensionist ja ettevõtete konkurentsivõimest.
Jääb arusaamatuks miks elektrihinna tõusu ei saa katta Eesti riik ise,tagastades Eesti mitmest ettevõttest juba varem võetud dividendide arvelt?
Eesti Energiast hakati dividende võtma siis, kui Eestil oli vaja teha ettevalmistusi eurole üleminekuks ning hoida riigieelarve defitsiit alla 3% piiri. Sellega Eesti valitsus päästis hetkeolukorda,mõtlemata sellele mis inimeste heaolust edaspidi saab.
Peaks olema elementaarne, et väljavõetud dividendide võrra võiks omanik Eesti Energiasse raha tagasi panna,ennäe -Euroopa Liit seda ei luba.
See näitab,et eurole üleminekuga kaasnevad ülemäärased kulutused. Selle eest on meil nüüd "suur rõõm" - omame eurotsooni raha, kuid oleme siiski vaesemad kui krooni ajal.On muidugi kurb, et meie riiki juhitakse A.Ansipi käe all ühepäevaprobleeme lohakalt lahendades, mitte veerandsada aastat ette vaadates. Mida see kaasa toob, näeme kunagi hiljem.Igal juhul midagi head siin oodata ei tule.
Momendil Eestis on Euroopa kõrgeim hinnatõus, eurole üleminekuks ja valimiste aegu tuli valitsusel hinnatõuse pikalt edasi lükata. Need hinnatõusud, mis meie hindu Euroopa tasemega võrdsustavad, toimuvad praegu,kuna oleme eurotsoonis ühisest katlast kallist suppi rööpamaas - ise ju tahtsime,ütlevad rikkad Eesti riigi juhid.
Praegu võib öelda,et Eestis toimub varjatud maksukoormuse kasv elektrihinna tõusu kaudu.
Nii et Eesti riigi valitsejate heaolu tuleb Eesti rahva, lihtsa tarbija taskust, kellel ei jää varsti muud üle kui heinu sööja.

Eesti praegused pinged ja probleemid.

Hiljuti Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet ütles,et pinged ja probleemid tulenevad mõistliku, range ja õige juhtimise puudumisest riikide endi poolt: neil on esmane vastutus.
Hea valitsemine on globaalse konkurentsivõime üks peamisi eeldusi, lisaks sellele on muidugi tähtsad ka fiskaalne tasakaal, ja avatud innovaatiline majanduskeskkond, sedastasid OECD esindajad Eesti riigivalitsemise kohta käivat raportit 18.03 Teaduste Akadeemia saalis tutvustades.
Kokkuvõtteks esitlusel kõlanud mõtetest ja vähem refereering raporti sisu põhjal võiks öelda,et Eestis on vaja kõigi valitsustasandite terviklikku, koordineeritud ja tulemuslikku toimimist – praegu see puudub.
Väikeriigile omaselt toimib Eestis muidugi hulk mitteformaalseid töövorme, nagu ametnike omavaheline tihe suhtlemine, ad hoc töörühmad või praktikad, kellega mingis küsimuses nõu pidada.
See kõik on Eesti valitsemiskultuuri puhul vajalik ja väärtuslik, kuid sellest ei piisa. Mitteformaalsed koostööviisid sõltuvad tugevalt isikutest ning kipuvad kaduma või murenema isikute vahetumisega.
OECD selge hinnang on, et Eesti vajab muutusi killustumisest ülesaamiseks ja valitsuse tervikuna tööle panemiseks.
Samuti nõuab see ressursside targemat kasutust – olgu selleks siis inimpotentsiaal või eelarvesummad – ning võimekust pidada ühiskondlike partnerite ja huvipooltega sisukas dialoog.
Valitsuse kui terviku toimimisviisidega paralleelselt tuleb tegelda sellega, et riigil oleks kindel arengusiht ja ühtne tegevuskava, mille nimel pingutada.
Paljude teiste riikidega võrreldes kasutatakse Eestis nii sisuliste kui ka rahaliste otsuste tegemisel vähe tulemusjuhtimise ja -eelarve põhimõtteid.
OECD leidnud, et Eesti peab tugevdama ka ametkondade analüüsivõimekust ja parandama poliitika kujundamise oskusi.
Eesti riigivalitsemise ees seisvad probleemid ei lahene iseenesest, nende ignoreerimine ainult süvendab killustumist ja lükkab edasi lahendusi.
“Riigi röntgen” on tehtud, diagnoosid pandud ning antud mõtteainet lahenduste leidmiseks.
Nüüd tuleb Eestil endal aktiivselt edasi tegutseda.
Poliitikavaatlejad ja opositsioonipoliitikud valitsuse esimese saja päeva töös kahjuks midagi uut ja ootamatut valitsuse tegemistest aga ei leidnud.
Andrus Ansipi kolmandal valitsusel täitus eelmisel neljapäeval märkamatult sada päeva ametisolekut.

Nii politoloogid kui ka opositsioonipoliitikud leidsid, et valitsus pole midagi ootamatut või täiesti uut teinud, kuid see ei olnud ka üllatuv – valitsuses on muutunud vaid mõned näod ja portfellid.

Põhimõtteliselt on ju tegemist juba kokkutöötanud partneritega, kes tunnevad teineteist suurepäraselt, mõne ministri vahetumine ei muuda oluliselt tervikpilti.
Valitsus ei vajanud sisseelamisaega, vaid sai kohe tegutsema hakata.
Kuid tulemused on seni kesised.

Ratas kritiseeris valitsust initsiatiivipuuduse eest, eriti ühiskonna jaoks olulistes küsimustes, nagu hinnatõusud.
Tema sõnul näitab olukorra totrust asjaolu, et osa toidukaupu on Eestis kallimad kui Soomes, vaatamata mitmekordsetele palgaerinevustele.

Keskerakondlase hinnangul pole valitsus hinnatõusu pidurdamiseks midagi ette võtnud ega seda isegi tunnistanud. «Minu heatahtlik soovitus valitsusele on, et valitsus peaks panema tööle tarbijakaitse nii nagu kord ja kohus,» pakkus ta lahenduse.

Tegevusetust heitis valitsusele ette ka Tarand.
Talle oli negatiivselt silma jäänud majandusminister Juhan Partsi passiivsus riigi kui ainuaktsionäri esindamisel Eesti Energias.
«Eesti Energiat ei valitseta muidugi endiselt.
Mitte ainult hindade tõus, vaid ka selline seiklusliku joone pidamine varem kokkulepitu kinnistamise asemel,» ei olnud ta rahul firma
piiritaguste ettevõtmistega.
Üldiselt pidas Tarand valitsuse tööd keskpäraseks – pole olnud suuri eksimusi, mis teravat hukkamõistu vääriks, aga samas pole tehtud ka midagi erilist.
Nii et leiab kinnitust Euroopa Keskpanda presidendi seisukoht,et mõistliku, range ja õige juhtimise puudumisest tulenevad ka Eestis praegused pinged ja probleemid,mis omakorda tekitavad inimestes rahulolematust
Eestis väljakujunenud vaesest elust.

Sisetarbimine Eestis on endiselt maas

2011.a.esimene poolaasta maailmamajanduses oli nõrk.
Juunis jätkus maailma aktsiaturgude langustrend. Lisaks eurotsooni perifeeriariikide võlaprobleemidele survestas turge kasvav mure ülekuumeneva Hiina majanduse pärast ja nn kvantitatiivse leevendamise programmi teise vooru lõpetamine USA-s (quantitative easing 2 ehk rahapakkumise suurendamine raha juurdetrükkimise teel). Kuu viimastel päevadel kosusid turud mõnevõrra, kuna Kreeka parlament kiitis heaks uue kasinusmeetmete programmi, mis kindlustas Euroopa Liidu ja IMF-i finantsabi jätkumise.
Selliste institutsioonide nagu Eesti Pank, SEB, Danske, Nordea prognooside kohaselt kõige tugevam SKP kasv käesoleval aastal tuleb Hiinas +9.5 %,sellele järgneb venemaa + 4.7 % ,Eesti + 3.9 % ning Soome +3.8 %..Euroala kasv moodustab tänavu kõigest 2 %.
Eesti tööpuuduse kahanemine saab olema aeglane ning järgneval paaril aastal jääb tööpuudus vahemikku 13 – 15%.See asjaolu takistab Eesti kiiremat majanduskasvu.
Eestis tehti 2010 aastal 31 428 kinnisvaratehingut kogukäibega 1,233 miljardit eurot. Seejuures on aastaga tehingute maht kasvanud 18,3%.
Samas ei ole senine kinnisvara hinnatõus (ega ka 2011
prognoositav tõus) veel toonud leevendust ega tegutsemisvabadust nendele
klientidele, kelle laenujääk ületab hinnalanguse tulemusena tagatisvara
maksumuse. Selline sunnismaisus jääb paljusid rõhuma veel vähemalt 2-4
aastaks.

Samas paranev SKT kasvu dünaamika koos langeva tööpuudusega ja suurenenud välisinvesteeringutega Euroopa regioonis soodustab pankade müügitulu kasvu ja madalamat mittetoimivate laenude osakaalu.

Majandusarengut takistavad probleemid Eestis on kahjuks järgmised:
Tööpuudus 7.7 punkti üheksast võimalikust,
nõudluse vähesus 6.6, kvalifitseeritud tööjõu puudus 6,3 , rahvusvahelise konkurentsivõime vähesus 5,9 inflatsioon 5.4, kapitali vähesus 3,2
ning Eesti valitsuse majanduspoliitika ebatäiuslikkus 3.0 punkti üheksast võimalikust.
Sisemajandus on endiselt nõrk, sest inimesed ei julge veel tarbida,olukord enne, kui eestlaste tööpuudus väheneb. Vaja oleks,et sisemine tarbimine hakkaks majandust vedama,
Eesti sisemajanduse koguprodukti 8.5 protsendiline kasv esimeses kvartalis oli parem tulemus, kui välisanalüütikud julgesid prognoosida,kuid see baseerub põhiliselt ekspordil.Sisetarbimine aga on endiselt maas.

Eesti inflatsioon on juba liiga kaua kõrge.

Peaaegu sama tähtsad makromajandusnäitajad kui majanduskasv on inflatsioon ja tööhõive.

Inflatsioon on üldise hinnataseme tõus ning selle kõrge taseme poolest on Eesti Euroopa Liidu riikide seas esirinnal.
Inflatsioonimäär (sageli nimetatakse sedagi lihtsalt inflatsiooniks) näitab tõusu kiirust.
Inflatsioonimäära iseloomustavad mitmesugused hinnaindeksid, millest tähtsamad on tarbijahinnaindeks ja tootjahinnaindeks.
Tarbijahinnaindeksi muutus oli 2011. aasta juunis võrreldes maiga 0,0% ning võrreldes eelmise aasta juuniga 4,9%.
Kaubad olid 2010. aasta juuniga võrreldes 6,5% ja teenused 2,2% kallimad.
Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad on eelmise aasta juuniga võrreldes tõusnud 5,1% ja mittereguleeritavad hinnad 4,8%.
Eelmise aasta juuniga võrreldes mõjutas indeksit kõige rohkem toidu ja mittealkohoolsete jookide 11,5%-line kallinemine, mis andis kogutõusust üle poole.
Kuuendiku tõusust andsid eluasemele tehtavad kulutused ning kaheksandiku alkohoolsed joogid ja tubakas.
Mullu sama kuuga võrreldes on endiselt enim kallinenud kartul (82%), millele järgnevad suhkur (62%) ja kohv (48%).
Üle 30%-lise tõusu on läbi teinud veel tangained (40%), õunad (39%) ja taimeõli (39%).
Munad olid aga 16,9% odavamad.
Maiga võrreldes oli juunis tarbijahinnaindeksi suurimaks mõjutajaks eluase, mille mõjust indeksile andis soojusenergia 2,6%-line hinnatõus ligi 60%.
Suuremat mõju avaldasid veel värske köögivilja 14,3%-line, värske puuvilja 5,6%-line ja mootorikütuse 1,1%-line odavnemine ning kaugliinibussipiletite 7,1%-line kallinemine. Võrreldes maiga oli hiina kapsas 45%, paprika 36%, tomat 22%, värske kapsas 21% ja banaan 19% odavam.
Tarbijahinnaindeksi muutus kaubagrupiti, juuni 2011
Kaubagrupp Juuni 2010 –
juuni 2011, % Mai 2011 –
juuni 2011, %
KOKKU 4,9 0,0
Toit ja mittealkohoolsed joogid 11,5 -0,6
Alkohoolsed joogid ja tubakas 7,8 -0,3
Riietus ja jalatsid 2,8 0,7
Eluase 4,6 1,2
Majapidamine 0,3 0,7
Tervishoid 0,1 0,1
Transport 3,6 -0,8
Side -6,0 0,5
Vaba aeg 0,9 0,2
Haridus ja lasteasutused 2,3 0,1
Söömine väljaspool kodu, majutus 5,4 -0,6
Mitmesugused kaubad ja teenused 2,2 -0,4


Inflatsioon on oluline sellepärast, et ta mõjutab tulude jaotust majanduses (sest mõned hinnad ja sissetulekud on paindlikumad kui teised - näiteks pensionid ei pea sageli hinnatõusuga sammu).
Teiseks tekitab kiire inflatsioon ebakindlust, muutes raskemaks äriplaanide ja investeeringute tegemise, samuti ei julgusta ta inimesi säästma.
Ülalpool toodud näitajate põhjal mitmel põõl on tekkinud seisukoht,et Eestis inflatsioon on pidurdanud.
Kui maailma majanduse käik näitab,et Eestis inflatsioon jäeb endiselt kõrgeks ja läheb ikka tõusu teed ja seda üsna varsti.

Eesti töötuse määr on kõrge

Globaalsed ökoloogiaprobleemid vastanduvad üha suurenevale energianõudlusele.
On kuulda,et kui Narva uus jaam valmis saab, kasvab konkurents paberipuidu pärast, sest Narva uus jaam võib tahta suurt osa Eesti paberipuidust.
Elektrijaam saab valmis 2015. aastaks ja on valmis kasutama küttesegu, millest poole moodustab hakkpuit ja teise poole põlevkivi.
Arvutuste kohaselt kulub jaamas kuni neli miljonit tihumeetrit puitu aastas, see on umbes pool tänavusest eeldatavast raiemahust Eestis.
Arusaamatu miks Eestis ei täideta vastav arengukava ja seda halvem tingimustes kus Eestis töötuse määr on 2011.a. esimese kvartali aruande kohaselt on kohutav ningmoodustab üle 14 % ?
Vaatleme millised on puitkütuste varud Eestis?
Statistilise metsainvesteerimise (SMI)andmetel on Eesti metsade tagavara 444 mln. tm ja aastane juurdekasv 11,9 mln. tm aastas.
Kuna suur osa Eesti metsadest on pikka aega olnud kasutusest väljas, on mõneti halvenenud nende seisund ja suurenenud raieküpsete puistute osakaal.
Sellest tulenevalt on Eesti metsanduse
arengukava (2002) alusel määratud järgneva kümne aasta jooksul optimaalseks raiemahuks aastas 13,1 mln. tm kasvava metsana, sellest 12,6 mln. tm uuendus- ja harvendusraieid ning kuni 0,5 mln. tm sanitaar- ja valikraieid.
Sortimentide järgi võiks traditsiooniline küttepuu hõlmata raiemahust ligikaudu 2,6 mln. tm ja raiejäätmed 2,4 mln. tm – kokku umbes 5 mln. tm ehk 9,6 TWh (34,6 PJ).
Võrdluseks: Soomes hinnatakse ainuüksi raiejäätmete raiemahuks 10–15 mln. tm aastas, mis võrdub 20-30 TWh (Timperi, 2000).
Nii suur mahuline vahe ei ole tingitud ainult Soome suuremast metsatagavarast, vaid suuresti ka vähesest harvendusraiete mahust Eesti metsades.
Eesti võsapuidu tagavaraks hinnatakse 15 mln. tm. Taastuvenergeetika nõukogu hinnangul (2001) saaks aastas raiuda vähemalt 0,7 mln. tm ehk 1,3 TWh (4,8 PJ).
Puidutööstusjäätmete kasutamist ametlik statistika adekvaatselt ei kajasta, kuid palgi prognoositavat väljatulekut vaadates võib jäätmete energiavaruks hinnata vähemalt 3,5 TWh (12,6 PJ).
Eesti statistikaameti (ESA) andmetel on puitkütuste (küttepuud, hakkpuit ja puidujäätmed) toodang olnud alates 1997. aastast küllaltki stabiilselt 3 mln. tm piires. 2002. a. toodeti puitkütuseid 3,2 mln. tm ehk 6,2 TWh (22,6 PJ), mis hõlmas kogu Eestis toodetud primaarenergia varust 16%.
Eespool esitatud puiduenergia bioloogilise potentsiaali põhjal saaks puitkütuste tootmist koguni kolmekordistada, mis kataks kogu Eesti kütte- ja tehnoloogilise soojuse vajaduse ning jääks ülegi.
Seega on Eestil laialdased bioenergiavarud puidu biomassina, kuid oleme selle efektiivsest utiliseerimisest veel kaugel.
Kasutusaste on tooraine valdkonniti väga erinev.
Puidutööstused kasutavad jäätmeid (hakmed, saepuru, laastud, pinnud ja koor) juba niigi võimalikult ratsionaalselt, seepärast arvestatavat kasvuruumi siin oodata ei ole.
Kui, siis ainult imporditava puidu ja puittoodete kõrgema väärindusastme arvelt. Traditsioonilise küttepuidu osatähtsus arvatavasti väheneb, sest raiutavat puitu hinnatakse üha rohkem. Järelikult tuleb aktiivsemalt võtta tarvitusele seni vähe kasutatud raiejäätmed ja heinamaadel, teepervedel ning elektriliinide all mühav võsapuit.
Nii seisab kasutult 25–35% Eesti puiduenergia varust!

Eestis on raske elu - vaesus ootab meid kõiki.

Eelmise aasta I kvartaliga võrreldes tõusis keskmine brutokuupalk 4,5% ja brutotunnipalk 2,3 protsenti, teatab statistikaamet.
Brutokuupalk tõusis neljandat kvartalit järjest.
I kvartali keskmist palka mõjutasid ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud.
Keskmine brutokuupalk ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta tõusis 2010. aasta I kvartaliga võrreldes 3,2 protsenti.
Samas ebaregulaarsed preemiad ja lisatasud palgatöötaja kohta tõusid keskmiselt 57,9 protsenti.
Keskmine brutopalk oli jaanuaris 749 eurot , veebruaris 785 eurot , märtsis 843 eurot.


Kahjuks siin nimetatud kenad brutopalga numbrid käivad ainult tööd omavate inimeste kohta ehk nende õnnelikke kohta, kel tööd on.
Statistikaamet tõdeb,et käesoleva aasta esimeses kvartalis tervelt 14.4 protsenti Eesti inimestest olid töötud.
Ning see töötuse määr siiski vähe erineb vastavast näitajast esimeses kvartalis 2010.a.,kui töötuse määr oli koguni 16.9 protsenti.See on liig,mis liig.
Normaalne oleks kui töötuse määr oleks 4 protsenti.
Mis aga peavad tegema pensionärid, kelle pension pole ammu tõusnud, küll tõusevad kosmilise kiirusega hinnad?

Hiljuti Tartus,reformierakonna juhiks taas valitud A.Ansip oma telekõnes ei unustanud taas kiitma,kui suure edu osaliseks on saanud Eesti oma rahandusküsimuste lahendamisel.
Kui tõuseb tootlikus,siis varsti hakkab Eesti elanik saama paremat palka ning tõusevad pensionid,ütles ta.
Samas meenub kuidas seesama mees vahetult enne märtsivalimisi jagas iga päev suuri lubadusi,et tuleval aastal Eestis tõusevad pensionid.
See lubadus oli tehtud ilma,et tootlikkuse tõusu vajaduse tingimust nimetataks,sest peaministril oli oht oma hästi makstud töökohast ilma jääda.
Mida me näeme praegu riigi majandusarengus ja inimeste heaolu seisus?
Jah, majanduskasv SKP 8.5 protsendilise kasvu näol on riigis saavutatud ja seda põhiliselt tänu euroala arengule –mitte valitsuse pingutustele.
Kuid see kasv on saavutatud põhiliselt ekspordi kasvu arvelt,riigi sisemajandus on endiselt madalal tasemel,inflatsioon on 5.5 protsendi tasemel,hinnad Eestis kasvavad ülikiiresti ja Euroopa Liidu maade omadest kasvavad hinnad peaaegu kaks korda kiiremini.
Kuid valitsus mingeid meetmeid hinnatõusu pidurdamiseks ei ole rakendanud!Miks?
Keskmine brutopalk, ehk siis palk, mille välja teenime, kuid millest maksud maha võetakse, oli esimeses kvartalis 792 eurot (Saksamaal võrdluseks 2700 eurot) ja brutotunnipalk 4,87 eurot, on inimeste ostujõudu näitav reaalpalk rohkem kui kaks aastat on olnud languses.
See tähendab, et rahva elatustase langeb endiselt, kuigi valitsus ei hoia kokku ülistavaid sõnu oma tegevuse kohta.
Samas kardavad asjatundjad majanduse uut võimalikku langust, ehk siis majandusteaduses nõnda nimetatud surnud kassi põrget, mis võib talvekuudel majanduse taas langusse viia.
Kriiside puhul kipub selline järelnähtus ehk järellainetus tekkima.

Küllap valitsus teab,et keskmine palk on väga vähestel!
Kuid probleemi lahendamisega ei tegele.
Sama lugu on ka keskmise pensioniga!
On küll neid,kes saavad 200 eurot kuus, kuigi on töötanud üle 40. aasta.
On see normaalne nähtus?
Kindlasti mitte!
Neist, kelle pension on ainult 200 € ringis - enamus on maal elavatest, kes olid sunnitud tööpuudusel eelpensionile jääma.
On küül neid,kes käivad küll tööl ja saavad alla keskmise,millest neljandik läheb töölesõitmise peale. On ka neid kel pensionini jäänud veel 5-7 aastat ja kellele tööandja on vihjanud, et juba liig vana, et tööd teha.
Uut töökohta mitmes Eesti piirkonnas noortelgi raske saada, mis veel vanadest, kõrgeealistest rääkida.
Kui inimene on ka sunnitud eelpensionile jääma, siis saaks ta vaevalt 250€ (sest näiteks 18% võetakse ju ta
Vanaduspensionist maha).
Kõige nõmedam nende madalate palkade juures on see, et toiduainete hinnad on suuremad kui Soomes!
Näiteks Soomest ostetud salatid ja kohvi jms on palju odavamad ja kvaliteetsemad kui Eestis. Eesti rahvas ,valitsuse poolt peale surutud eurorahaga, on pandud tõesti raskesse seisu, mida siis Eesti inimene sellisest olematust palgast ja pensionist veel säästa saaks, kui ei saa isegi lastele tervislikku toitugi osta.

Samas palgad on tõusnud riigikogul,valitsusel ja muudel tegelastel,rahvale on aga tõusnud hoopis hinnad ja aktsiisid.

Kokkuvõttes olemegi vägisi liikumas viie vaesema riigi hulka.
Nii et muud midagi ei jae,kui siit orjariigist jalga lasta,sest siin läheb kõik järjest
hullemaks.

Eesti sisemajanduse kokkukuivanud olek jätkub.

Eesti siseturg on alates 1992. aastast pidevalt arenenud. Kaupade müük suurenes kuni 1997. aastani. 1998. aastal seoses majanduskeskkonna halvenemisega vähenes elanike tarbimine, mis tõi kaasa jaekaubandusettevõtete jaemüügi 2%-lise languse püsivhindades, tegelikes hindades kasvas jaemüük 4%. Jaekaubandusettevõtete jaemüük moodustas 1998. aastal 18,7 mld krooni (ilma käibemaksuta).
1992–1995. a. müüdi suurem osa kaubandusettevõtetest erakätesse.
Eraettevõtete osa moodustas jaekaubanduses 1. jaanuari 1999. a. seisuga 94,4%, välisriikide omand 3%.
Alates 1992. aastast kaotati riiklik kontroll hindade üle ja käesoleval ajal sõltuvad paljud siseturu hinnad maailmaturu hindadest.
Jae- ja hulgimüük moodustas 1996–1997. a. SKP-st vastavalt 15,3 ja 15,7%, 1998. aasta 9 kuuga 15,9%.
Kaubanduse osa SKP-s on alates 1994. aastast pidevalt tõusnud.
Seoses jaemüügi arengu pidurdumisega 1998. aasta III ja IV kvartalis jae- ja hulgimüügi osatähtsus SKP-s 1998-l aastal mõnevõrra langes.
Kaubanduses on üheks tähtsaks suunaks suurte kaubanduskeskuste tekkeks. 1998. aastal kasvas linnades üle 1000 m² suuruste kaupluste arv 37,8%, kaupade müük nendes kasvas 42,2%.
Eesti kaubandusarengu eesmärk on kaupade müügi stabiilne areng, mis parandab riigi elanike elukvaliteeti ja tagab põhiliste eluvajaduste rahuldamise.
Vajalik on nõudluse mõjutamine turunduse ja reklaamiga, müügiprotsessi täiustamine ning personali koolitus.
Kaubanduspoliitika peab tagama kaubandusettevõtetele ühtse soodsa majanduskeskkonna.
Euroopa Liidu ühinemisnõuetest tulenevalt siseturu ja tarbijakaitse õigusliku aluse arendamiseks on välja töötatud hulk õigusakte.
Eesti seadusandluse vastavusseviimist EL-i "Valges raamatus" esitatud soovituslike nõuetega alustati juba mitu aastat tagasi.

2008. –2009. aasta talvel langes maailma majandus kriisi, mida peetakse
rängimaks pärast Teist maailmasõda.
Euroopa Liidus oli kõige raskem olukord Balti riikides, kus üleilmsele finantskriisile oli eelnenud majanduse ülekuumenemine ja kinnisvarabuum, millele omakorda järgnes sisemajanduse
nõudluse kokkukukkumine. Eesti majandus langes järsult kogu
2009. aasta vältel. Võrreldes eelnenud aastaga vähenes sisemajanduse
koguprodukt (SKP) 13,9%. Majanduslanguse madalseis jäi II kvartalisse, seejärel
SKP vähenemine tasapisi aeglustus.
Majandustegevust pärssisid väike sisemajanduse ja välisnõudlus. Sisemajanduse
nõudlus vähenes 2009. aastal 22% ning selle osatähtsus SKP-s oli
vaid 93%.
Esmakordselt viimase 15 aasta jooksul oli sisemajanduse nõudlus
aastaarvestuses SKP-st väiksem ehk vaatamata kiirele vähenemisele oli
toodetud SKP suurem lõpptarbimiskulutuste, investeeringute ja varude
kogusummast.
Keeruline olukord tööturul vähendas kodumajapidamiste
sissetulekuid ning seetõttu ka nende tarbimiskulutusi. Ebakindlus tuleviku
suhtes ning väike nõudlus toodetele ja teenustele pärssisid omakorda
ettevõtete investeerimisotsuseid.
Koos sisemajanduse nõudluse langusega vähenes reaalarvestuses umbes
kolmandiku võrra ka kaupade ja teenuste import. Sisemajanduse nõudlus
vähenes ka kõigis Eesti peamistes ekspordi sihtriikides, mistõttu meie
kaupade ja teenuste väljavedu kahanes reaalarvestuses 19%.
Kuna eksport
vähenes aeglasemalt kui import, paranes 2009. aastal Eesti väliskaubanduse
tasa kaal.
Netoekspordi suhe SKP-sse oli 6,1%, mis on aastaarvestuses viimase
15 aasta parim näitaja.
Et sisemajanduse nõudlus taastub aeglaselt, on Eesti
majanduse peamine kasvuallikas eksport.
Eesti ekspordi konkurentsivõimet
välisturgudel pärsib suhteliselt madal tööjõu tootlikkus võrreldes teiste EL-i riikidega.
Euro stati andmetel oli tööjõu tootlikkus Eestis 2009. aastal 62% EL-i
keskmisest.
Selle näitajaga paigutub Eesti 24. kohale EL-i liikmesriikide seas.
2009. aastal vähenes enamiku tegevusalade lisandväärtus.
See suurenes
vaid hankivas sektoris ning avalikus halduses ja riigikaitses, kuid nende
tegevusalade osatähtsus majanduse kogulisandväärtuses on väike.
Kõige rohkem vähenes lisandväärtus ehituses ja finantsvahenduses, kuid suurimat mõju SKP-le avaldas töötleva tööstuse lisandväärtuse vähenemine. Viimase kiirele langusele aitasid kaasa nii nõrk sisemajanduse nõudlus ning kodumaiste
tellimuste vähenemine kui ka halvenenud välisnõudlus. Eesti tööstusettevõtted sõltuvad suuresti välisnõudlusest, sest üle poole toodangust
eksporditakse.
Halvenenud välisnõudlusest tulenevalt vähenes järsult
töötleva tööstuse toodangu eksport.

Tähelepanuväärne on olukord,kus soomlased andsid mullu 11% Eesti sisekaubanduse käibest, mis tähendab, et ilma Soome turistideta kaoks Eesti poodide käibest pea 1,5 kuu müük.
Soome Kaupan Liitto andmetel ostsid soomlased mullu Eestist kaupu 390 miljoni euro eest, see number suurenes aastaga 11%.
Statistikaameti andmetel oli Eesti jaekaubandusettevõtete kaupade jaemüük 2010. aastal 3,5 miljardit eurot, vähenes 2009. aastaga võrreldes püsivhindades 4%.
Vaadates tänavust reisi- ning majutusstatistikat, võib arvata, et tänavu tõotab põhjanaabrite abi Eesti kaupmeestele ja tootjatele veel suurem olla.