Blogi otsing

23 апр. 2011 г.

Kaitsta Eesti tarbijate heaolu



**



Meie igapäevast elu on küllaltki tihti nördima panevaks faktoriks on riigi imelik areng,mis lööb nõrgaks ülevalt poolt tulevate negatiivsete uudiste tõttu.Valitsuse prognoositav 20-protsendine elektrihinna tõus näiteks. Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu sõnul on elekter sundkulu, mille tarbimist väga suures osas kokku hoida ei saa, ja hinnatõus tähendab seda, et säästa tuleb mujalt.


Aastatel 2007–2010 Eestis on elamise sundkulud tugevasti kasvanud: 2007. aastal moodustasid nad 14% sissetulekust ja nüüd 19%. Samal ajal on rõivastele ja jalatsitele kulutatu osakaal langenud kolmandiku.Rängalt tõusnud toiduhinnad sunnivad otsima odavamaid võimalikke toiduaineid.

Kui Eesti kauplustes toiduainete hinnad muudkui tõusevad ning põhjusena nimetatakse peamiselt toorainete hinnatõusu maailmaturul, siis Rootsis kinnitatakse, et hinnatõus ei ole kaupluses tarbija rahakotti veel pitsitama hakanud ning tänavune lihavõttelauad ei ole mullusest kallim.

Näiteks ei ole ka mullustest lihavõtetest peaaegu poole võrra kallinenud suhkur kompvekke kallimaks teinud.Kommid on eelmise aasta sama ajaga samas hinnas. Mujal riikides tooraine hinnatõusu jõudmine hulgihindadesse võtab aega,kuid seda mitte Eestis. Tundub, et Rootsis pigem on tunda hindades survet allapoole. Konkurents on seal tugevnenud ning iga tasandi mängijad on Rootsis oma juhtimist efektiivsemaks muutnud.

Rootslaste kinnitusel ei saa nad jaemüügis suuremaid marginaale sisse kasseerida, sest turul püsimiseks peab hinnad konkurentsivõimelisel tasemel hoidma ning hinnatõusuga ei saa riskida.

Kuigi ka nisu on tooraine, mille hind on viimase aasta jooksul kehvade saakide ning Venemaa tulekahjude tõttu kõvasti tõusnud ning leiva ja saiatooted peaksid seetõttu olema kallinenud, ei ole see Rootsis tegelikult nii - hinnad ei ole mullusega võrreldes kallinenud. On võimalik, et tulevikus peavad ka rootslased hinda tõstma, kuid praegu ei saa selle kohta veel midagi öelda.

Eesti turul on hinnatõusu oluliseks põhjuseks väike konkurents ning kui mujal tootjahindade tõus otse tarbija rahakotis ei kajastu, siis meil paraku kajastub.
Hinna peaks turul määrama nõudlus ja pakkumine. Kuid kuna Eestis konkurents on väike ja nõudlus on suur, siis müüakse ka väga odavate tootmiskuludega toodet kallilt maha. Ainult täielik konkurents viib selleni, et hind langeb tootmiskuluni.
Lugedes ajakirjandust, siis tundub, et Eestis kiputakse seda lihtsat tõde tihti unustama. On vähe sektoreid, kus valitseb täielik konkurents, enamik turge on ikkagi oligopoolsed. Ja kindlasti ei ole täielikku konkurentsi Eesti leivaturul, kus umbkaudu 90 protsenti toodangust tuleb viielt suurimalt tootjalt. Üldjuhul ei kandu oligopoolsel ja monopoolsel turul tootmiskulu suurenemine (ega näiteks maksude tõus) täies ulatuses toote hinda üle.
Sellist olukorda, kus ettevõtteid on turul rohkem kui üks, aga mitte väga palju, nimetatakse oligopoliks ja leivaturg on Eestis päris kindlasti oligopoolne. Ka sellisel turul tahaksid ettevõtted kehtestada monopoli hinna ja teenida suuremat kasumit. Ükski ettevõte üksinda ei saa aga monopoli hinda kehtestada, sest siis läheksid kõik tema tarbijad konkurendi juurde. Nii viib konkurents oligopoolsel turul hinnad alla. Mitte küll päris tootmiskuludeni, aga sellele oluliselt lähemale kui monopoli hind.
Oligopoolsel turul osaleb üsna väike arv ettevõtteid ja seetõttu on võimalik, et nad lepivad ühel või teisel viisil hindades kokku. Sellist kokkulepet nimetatakse kartelliks. Olgugi et kartell koosneb mitmest ettevõttest käitub ta väga sarnaselt monopoliga. See tähendab, et kasumid on suuremad ja hinnad kõrgemad kui konkurentsi korral, mis omakorda tähendab ühiskondlikku heaolukadu, sest osa inimesi kes potentsiaalselt võiksid toodet tarbida ei saa seda teha. Sellepärast ongi hinnakokkulepped arenenud riikides, seahulgas Euroopa Liidus, konkurentsiseadustega keelatud.
Alles see oli kui Majandus E24 teatas 04.11.2010,et leiva hinnatõus on kätte jõudnud:
Pere Leib on kergitanud erinevate toodete hindu 10–16 protsenti, hindu on tõstnud ka Fazer Eesti.
Pere rukkileib on kallinenud 16 protsenti, sama ettevõtte toodetav Lahe sai 10 protsenti ning Vabariigi leib 11 protsenti. Fazer Eesti juhatuse esimees Kristjan Kongo kinnitas, et kallinenud on ka nende tooted, ning põhjendas seda toorainehindade kerkimisega maailmaturul.

Augustis väitis Kongo, et leivatoodete hinnad võivad lähikuudel tõusta kuni 30 protsenti. Sügisest hinnatõusu ennustasid toona ka ASi Pere Leib Tootmine juhataja Aleksandr Švõrov ja Eesti Leivaliit.

Hinnad pidid kerkima ennekõike maailmaturuhindade tõusu tõttu, kuna eelmine viljasaak jäi oodatust väiksemaks ning maailma üks suuremaid viljatootjaid Venemaa keelas põua tõttu viljaekspordi.

Et kaitsta tarbijate heaolu ja tagada konkurentsi säilimine, peaks see olema juba konkurentsiameti ja miks mitte ka ajakirjanduse enda ülesanne jälgida, mis turul toimub pärast neid teadaandeid.


http://www.esten.ee/

Комментариев нет:

Отправить комментарий